SUUR MAAILM
Ei, minu süda ei ole maailmast suurem.
Ta on palju väiksem.
Tema sisse ei mahu isegi mu vaev.
Mulle meeldib sellest omaette arutada.
Uhkustan sellega enese ees,
kisendan sellest iseendale,
kirjutan sellest päevikutesse, paljastan ennast
jõhkralt raamatukogudes:
minule on kõiki vaja.
Jah, minu süda on väikene.
Nüüd alles näen, et isegi inimesed ei mahu tema sisse ära.
Inimesed on ju väljas, nad on tänaval.
Tänav on tohutu. Suur, palju suurem kui arvasin.
Aga isegi tänavale ei mahu kõik inimesed ära.
Tänav on maailmast väiksem.
Maailm on suur.
Tead ju küll, kui suur maailm on.
Oled näinud laevu, täis naftat ja raamatuid, puuvilla ja liha.
Oled näinud eri karva rahvast,
nende erisuguseid vaevu,
tead küll, kui raske on kõike seda taluda, kõike seda koguda
ühteainsasse inimrinda... ilma et ta lõhkeks.
Pane silmad kinni ja unusta.
Kuulata vett akende peal,
vesi on nii rahulik, ta ei kuuluta midagi.
Ometi tilgub ta käte peale,
nii rahulikult! Kohe uputab ta kõik...
Kas uppunud linnad sünnivad uuesti?
Kas uppunud inimesed tulevad tagasi?
Mu süda ei tea seda.
Mu süda on rumal, naeruväärne ja habras.
Taipan alles nüüd,
kui kurb see on, et ma mõnesid asju ei tea.
(Individuaalses üksinduses
õppisin selgeks keele,
millega inimesed omavahel suhtlevad.)
Vanasti kuulasin ingleid,
sonaate, luuletusi, pateetilisi pihtimusi.
Nüüd kuulan inimeste häält.
Olen tõesti palju vaesem.
Vanasti rändasin
väljamõeldud maadel, kus elada lihtne,
muretutel saartel, ometi oli see väsitav ja kutsus enesetapule.
Mu sõbrad olid saartel.
Saared jäid elaniketa.
Ometi pääsesid mõned ära ja
tõid teate,
et maailm, suur maailm kasvab iga päev,
tule ja armastuse vahel.
Nüüd võiks mu südagi kasvama hakata.
Armastuse ja tule vahel,
elu ja tule vahel
kasvab mu süda kümme meetrit ja lendab õhku.
– Oi tulevane elu! Meie loomegi sind.
Sentimento do Mundo, 1940
