PIERRE LOUŸS. Roses dans la nuit

ROOSID ÖÖS

Kohe kui taevasse tõuseb öö, ongi maailm meie, ja jumalate oma. Kõnnime põldudelt allikale, hämaraist saludest lagendikele, kuhu meid viivad meie paljad jalad.

Väikeste tähtede särast on küll, meile, väikestele varjudele. Vahel leiame madalate okste alt mõne magava emahirve.

Aga hurmavam kõigest on öösel üks koht, mida teame ainult meie, ja see meelitabki meid läbi metsa: müstiline roosipõõsas.

Sest pole ju maa peal midagi jumalikku, mis oleks võrdne rooside lõhnaga öös. Ja ometi, miks ei jäänud ma sellest iialgi purju, siis kui olin veel üksi?

Les Chansons de Bilitis,1894

SYLVIA PLATH. Poppies in October

 

MOONID OKTOOBRIS

Isegi päikesest lõõmavad pilved ei ole täna hommikul nii lõikavad.
Ega ka naine kiirabiautos,
kelle punane süda õitseb läbi ta mantli nii rabavalt –

üks kingitus, armastuse kingitus,
mida ei palunud
taevas,

mis kahvatult ja leekjalt
läidab oma vingugaasi, ega kõvakübarate
all juhmusest seiskunud silmad.

Oh jumal, misasi ma olen,
et need hilised suud sedasi puhkedes kisendavad
härmatisemetsas, rukkilillede koidikus.

The Collected Poems, 2008

FRANCIS PONGE. Justification nihiliste de l'art

KUNSTI NIHILISTLIK ÕIGUSTUS

Vaat mida Seneca mulle täna rääkis:

Arvan, et eesmärgiks on hävitada täielikult maailm, inimeste eluase, linnad ja põllud, mäed ja meri.

Mõte läheb kõigepealt tulele, ja tuletõrjujad on sel juhul säilitajad. Neile võib ette heita, et nad kustutavad püha hävituse tuld.

Nende pingutused tuleks tühistada. Ja kuna meil on absoluutne vaim, püüame kasutada nende endi „vahendit“: proovime süüdata vett, mere põlema panna.

Aga tuleb veel reetlikum olla. Tuleb osata reeta ka iseenda vahendid. Hüljata tuli, mis on vaid sädelev instrument ega saa veele vastu. Minna abivalmilt tuletõrjujate juurde, nagu tahaks neil aidata mõnda tulekahju kustutada. Siis aga hävitada kõik vee enese väel. Uputada kõik.

Hävitustöö eesmärk ongi saavutatud, tuletõrjujad ennast ise uputanud.

Katastroof muudab sõnad naeruväärseks, – me lihtsalt kuritarvitame sõnu.

Proêmes, 1948

DENISE LEVERTOV. The Broken Sandal

 

KATKINE SANDAAL

 
Nägin unes, et mu sandaalirihm läks katki.
Miski ei hoia seda mu jala küljes enam kinni.
Kuidas ma kõndima peaksin?
                                        Paljajalu?
Teravad kivid, muda. Peaksin
komberdama.
Ja –
Kuhu ma teel olingi?
Kuhu ma olin teel, kuhu ma nüüd
ei saa enam minna, ilma et oleks valus?
Kui ma praegu seisma jääksin,
siis kus ma oleksin?
 
Relearning the Alphabet, 1970

PAUL VALÉRY. La voix étrange de celui qui dort

Magaja imelik hääl ja see, mida ta ütleb, toovad mõttesse inimese, kes tahaks midagi teha, aga suudab liigutada ainult tervet oma keha, mitte kätt ega käsivart, – see moodustabki ligukaudu kogu tema iha, liikudes massina. Tal ei ole midagi piisavalt peent, et oma eesmärgini jõuda.

Ja sellise magaja jõuetusega on võrreldav too lakkamatu jõuetus, mida tunneme siis, kui oleme just jõudmas (näiteks) ühe mõtteni, mis meid rahule ei jäta. Meie vaimsed ihuliikmed on liiga tömbid, et sellest kinni haarata – See on mälestus, mida täpsustada ei õnnestu. See on vaev, mida analüüsiga lõpetada ei õnnestu. See on ideaal, kaunis värsirida, millele ligineda ei õnnestu.

Seepärast ongi sisemine tahe vahendite poolest nii vaene, seepärast ongi nii raske teda oma eesmärgile suunata, seepärast kasutab ta alatasa nii kaudseid ja mannetuid võtteid. Eesmärk on täiesti selge, ja ained on minus olemas; aga pole mitte ühtegi tegu, mis võiks need ained minu kõige ägedamale ihale allutada. Tuleb söösta juhuse poole, tabada healoomulist ööd, loota ajale, unustusele... loota tervele reale asjadele, et tekitada täpne modifikatsioon, mille elemendid kõik on juba siin.

Poésie perdue, 2000 (1918)

MALENA MÖRLING. Traveling

REIS

Surnud
vaatavad meid
raamitud
fotodelt
nagu tänavalaternad,
mis põlevad ikka veel,
kuigi on juba hommik.
 
Võid arvata, mida tahad,
aga siin nad on,
ikka veel
hääletult
reisimas
oma lõputul

tagurpidi
teekonnal
kaugemale ja kaugemale.
 
Astoria, 2006

TAO YUANMING. 責子

 

ETTEHEITEID MU POEGADELE

Mu oimudel on valged kiharad
ja lihasedki pole enam sitked.
Viis poega on mul, aga ükski neist
ei hooli pintslist ega paberist.
A-Shu sai teist kaheksa aastat täis,
aga nii laiska pole enne nähtud.
A-Hsüan peaks alustama õpinguid,
aga raamatute poole ta ei vaatagi.
Yuan ja Tuan on nüüd kolmteist,
aga ei tea, palju teeb seitse pluss kuus.
Ja T’ung-tzu on varsti kümnene.
Teda huvitavad pähklid ja pirnid.
No kui taeva tahe on selline,
upun parem veiniklaasi.

Viipyilevät pilvet, 2016

Suomentanud Pertti Nieminen

ILYA KAMINSKY. Maestro

 

MAESTRO

Mis on mälu? see paneb keha hõõguma:
õunaaed Moldovas ja koolimaja pommitatakse

kui pommitatakse koole, on kurbus keelatud
– kirjutan seda praegu ja tunnen oma keha raskust:

tüdrukud karjuvad, 347 häält
loos, kus arst püüab neid päästa, tema käed

jäid müüri alla, ta lapselaps sureb sealsamas –
tüdruk sosistab: Ma ei taha surra, sõin sääraseid õunu.

Ta vaatab tüdruku suud, nagu pime loeks huultelt,
ja karjub: Jää vait! Mina olen akna juures, ma

kutsun abi! ta muudkui räägib
ja räägib, pimedas räägib

Brahmsist, Chopinist, räägib, et lapsi rahustada.
Arst, muidugi, oli mõni aken,

kust paistis tema elu, seal väljas: tomatid kasvasid, pilved möödusid ja kunagi
olime elus; arst, lõksu jäänud käsivarrel papagoi tätoveering,

näeb, kuidas tema lapselapse põsesarnad
pole enam tema põsesarnad, kirurgilise täpsusega

õmbleb ta kokku kannatuse ja armu:
kaks päeva läheb mööda, ta karjub

oma aknasse (akent ei ole) ja kui päästjad
kohale jõuavad, räägib ta Chopinist, Chopinist.

Tal lõigatakse käed otsast, õed ütlevad, et „ kõik on okei“
– minu unenäos ta seisab, pillub tuvidele saia, tuvid kõikjal

ümberringi, linnud tema pea peal ja ta õlgadel,
ja siis ta hüüab: Te ei saa üldse millestki aru!

Ta hingab end magama, linn magab,
sellist linna polegi olemas.

Dancing in Odessa, 2004

MAHTEM SHIFERRAW. Black and Blue

SINAKASMUST

Näeme ookeani esimest korda,
see on must
ja sinakas.

Mina näen musta,
tema sinist.

Öö läbi kuuleme seda häält,
kerget müha, lainemurdu
heledal liival.

Aeg-ajalt käime ikka
ta jalult merekivikesi
korjamas, nühime nende
siledat pinda, suudleme neid
laubale, paneme selgesse purki hoiule.

See on märk:

mõnikord jõuavad nad meie juurde
tagasi, asuvad silmade asemele
ja kõik, mida näeme
on märg:

sinakasmust
kutsub meid sama nimega

ja kui oleme üleni vee all,
siis see, mis meist sai,
jätab meid olema.

Your Body Is War, 2019

ROBERT BLY. After Working

PÄRAST TÖÖD
 
I
 
Pärast mitmeid kummalisi mõtteid –
mõtteid kaugetest sadamatest, ja uuest elust,
tulin tuppa ja nägin kuuvalgust toas pikutamas.
 
II
 
See valgustab õues kõiki puid nagu puhas heli,
tornikellade heli, jää all liikuva vee heli,
heli, mida kurdid kuulevad läbi pealuu.
 
III
 
Tee on meile tuttav; kuuvalgus
ülendab kõike, sellisel ööl nagu täna
läheb tee aina edasi, kõik on selge. 

Poetry, No 5, 1962