24.4.14

DYLAN THOMAS. Once it was the colour of saying




Kord lausumised helkisid nii
Et vettis mu laud selle künka inetum külg
Kus kummuli põllul vaikselt istus kool
Ja mustvalge tüdrukulaik kasvas kui mängiti;
Pean lammutama lausumiste õrnu merelihkeid
Et kõik võluvalt uppunud tõuseksid kirema ja tapma.
Kui popipoistega vilet lasin veehoidla pargis
Kus öösiti kividega pildusime
Külmi ja kuu pealt kukkunud käolisi
Armunuid lehevoodite poris,
Oli puude vari neil sõna mil varje mitmenäolisi
Ja välguvalguse lamp vaestele pimedas;
Nüüd saab mu lausumisest mu lagunemine
Ja iga kivi harutan lahti kui lõngakera.

The Map of Love, 1939

20.4.14

ANJA ERÄMAJA. Kaikki mukaan, everybody















KÕIK KOOS, EVERYBODY

Ma õõtsun, me õõtsume, see käib asja juurde. Hesekiel liitis kuivad luud ühte, kuulake Issanda sõna. Varbaluu pöialuu külge, pöialuu kannaluu külge. Vend jättis hundikoera koju, Leppänenil on patšokid viltu, ta kogub neid, teeb nendest sirme. Kaelaluu pealuu külge, Kapanenil jõulukõrvarõngad ja katkine hammas, rõve, kioskites müüakse kõvaks läinud karamellikomme.

Lööme käsi kokku, tervis tuleb, kuulake Issanda sõna. Naised saunalavale ja kartulid keldrisse. Nüüd alles näitame vanakestele, kuhu minek, nüüd alles sünnitame! Uus mees hingab naerugaasi, vana paneb stroboskoobi pöörlema, kõik koos! Käed üles, lehvitame, kompame õhku – õhk, see imeline element!

Pealuu kaelaluu küljest lahti, puusaluu reieluu küljest lahti. Leppänen võtab oktaavi võrra madalamale. Auto mattub lumme, majandus vangub, ja mina, teen ikka spagaati, üks jalg Nebraskas, teine Vladivostokis. See on rahvusvaheline laul.

Laulajan paperit, 2005

5.3.14

TONE HØDNEBØ. Som Archeanassa



OLEN NAGU ARCHEANASSA Sappho luuletuses
pean ennast sissetungijaks
ja sestsaati olengi üksi

Mis tähendab olla lugude läte
Ariadne lõng elavatele.
Käin ringi, söön, magan ega taha siin olla

Sind ma öösel unes ei näinud;
armas on üks isiklik sõna
teekond surmast surelikkusesse.

Nedtegnelser, 2004

2.3.14

DUNYA MIKHAIL. I Was In A Hurry



MUL OLI KIIRE

Eile kadus mul ära üks maa.
Mul oli kiire
ja ma ei märganud, kuidas ta kukkus
nagu murtud oks hajameelselt puult.
Head inimesed, kui keegi mööda läheb
ja talle peale satub –
ehk on ta mõnes kohvris,
taevale pärani valla,
või kivisse kriibitud
nagu haigutav haav,
või mässitud
emigrantide tekkidesse,
või ära visatud
nagu võiduta loteriipilet,
või unustatud maha
purgatooriumisse,
või sihitult ekslemas
nagu laste küsimused,
või sõjasuitsuga üles kerkimas,
või kiivri sees liival veeremas,
või Ali Baba tünnis peidus,
või maskeerunud politseinikuks
kes ässitas üles vangid
ja siis põgenes,
või istub ta ühe naise peas,
kes üritab naeratada,
või on hajunud
nagu uute Ameerika immigrantide
unistused.
Kui keegi talle peale satub,
palun tooge ta tagasi.
Palun tooge ta tagasi, sir.
Palun tooge ta tagasi, madame.
See oli minu maa…
Eile kui ta kadus,
oli mul kiire.

The War Works Hard, 2005

15.2.14

RUNE CHRISTIANSEN. Jeg har alltid vært her før



OLEN ALATI SIIN JUBA OLNUD

Ühel hommikul hakkad sa liikuma luulet mõistmata, ei ole kohta valguse käes, ainult hõre tolm, külm toanurkades. Argipäev tuleb tulpidega, uusaastarakettide tahmased jäljed lumes teevad sind nostalgiliseks. Aga millega sa selle ära teenisid? Mis on sulle parim? Ühel fotol, mis on tehtud 1947. aastal Turus, läheb hall hobune üle silla. Aga mis siis, kui luuletus lõppekski nii: poiss jätab tüdruku teatud nukrusega maha – tol ööl oli kõik nende jaoks uus, nad olid täiesti pettunud.

Jeg har tenkt meg til de elysiske sletter, 2011

26.1.14

GALINA KRUK. Голомозий сусідський хлопчак із дитинства твого



Kiilakas naabripoiss sinu lapsepõlvest
                ei kasvanudki kunagi suureks,
hoolimata ajast,
mis kannab meid tuttavatest kallastest aina kaugemale ja kaugemale.
Tema pehmed kastanikarva lokid, mis suveks sõjaeelse
pardliga maha aeti, ei kasvanud kunagi tagasi.
Ei, ta ei uppunud,
        läheduses polnud ühtki sügavat jõge,
ainult aja rammetu vool, mis uuristas kaldaid.
Tema ema läks tihti hajameelselt õue,
et kutsuda poiss tuppa muretute lapsepõlvemängude juurest,
kust õigeks ajaks koju tulla oli nii raske –
aga ta ei tulnudki.
        Isegi mitte öösel.
            Isegi mitte talvel.
Isegi siis mitte, kui olid juba täiskasvanu ja said järsku aru,
et sinu pojal on sama nimi…

Face Behind a Portrait, 2005

12.1.14

LOUISE GLÜCK. Visitors from Abroad



KÜLALISED VÕÕRSILT

1

Olin juba jõudnud
sellesse elujärku,
millele vihjatakse rääkides teistest,
aga mitte iseendast, kui äkki keset ööd
helises telefon. Ta muudkui helises ja helises
justkui maailm vajaks mind,
kuigi tegelikult oli ju vastupidi.

Lamasin voodis, püüdes seda helinat
analüüsida. Helin oli
visa nagu mu ema ja valusalt piinlik
nagu mu isa.

Kui toru hargilt võtsin, jäi telefon tummaks.
Või oli telefon korras ja helistaja tumm?
Või polnudki see telefon, vaid hoopis uks?


2

Minu ema ja isa seisid välistrepil
külma käes. Ema vahtis mulle otsa:
tütar, naine nagu ta isegi.
Meie peale ei mõtle sa kunagi, ütles ta.

Loeme su raamatuid, siis kui nad taevasse jõuavad.
Meid seal peaaegu ei mainitagi, õde ka mitte.
Ja nad osutasid surnud õele, kontvõõrale,
ema tugevas embuses.

Aga ilma meieta, ütles ta, poleks sind olemas.
Ja su õde – sul on tema hing.
Siis haihtusid nad nagu mormooni misjonärid.


3

Tänav oli jälle valge,
kõikidel põõsastel raske lumi,
jääkirmes puud helendasid.

Lamasin pimedas ja ootasin öö lõppu.
Tundus, et see on mu elu kõige pikem öö,
veel pikem kui öö, mil sündisin.

Ma kirjutan teist kogu aeg, ütlesin valjusti.
Iga kord, kui ma ütlen „mina“, mõtlen teid.


4

Väljas oli kõik vaikne.
Telefonitoru vedeles sassis linade vahel,
paar tundi tagasi lõppes ta pahur tukslemine.

Jätsin ta sinnapaika;
pikk juhe vonkles laudade-toolide all.

Vaatasin lumesadu,
mis ei varjanud midagi,
vaid muutis kõik asjad veel suuremaks.

Kes helistab keset ööd?
Hädakõned, meeleheitekõned.
Rõõm magab nagu lapsuke.

Poetry, Vol. 203, No. 3, December 2013

10.12.13

TRUTH THOMAS. Dwarfophobic



PÖIALPOISIFOOBIA

Lumivalguke ja seitse pöialpoissi varjavad
midagi. Mitte et mina kuulujutte levitaksin,
aga no kuule, kõik metsas peaksid
aru saama, et seal majas ei tegeleta mitte ainult
laulmisega. Just nii, beibi, kuningapoeg
jäi peole hiljaks. No ega ma ei ütle,
et ma otseselt midagi näinud oleks, aint
kuidas Toriseja prügi välja viis – asi oli pigem
selles, et kuidas ta seda tegi, saad aru? Üks õhtu
pidin neile mendid kutsuma, ja kutsusin kah.
Nad tantsisid kõik koos seal aias, endal
suud kõrvuni. See nägi lihtsalt haige välja.
Ega neid pokri ei pandud, aga ära tule mulle rääkima,
et Unimüts on ainult kokkamisest pidevalt nii väsinud.

Party of Black, 2006

31.10.13

YAHYA HASSAN. Plastikblomst



PLASTMASSIST LILL

selles korteris mis ma maha põletasin
sõime alati põrandal
isa magas elutoas madratsi peal
minu nooremad õed-vennad
jagati korteri peale laiali
üks arvuti taha
üks põrandale roomama ja üks ema juurde kööki
kui sa oma õdesid-vendi veel kiusad
panen ma su põlema
ütles ema ja vibutas isa välgukat
aga kui ta selle käest ära pani
jõudsin ma temast ette
pistsin välguka tasku läksin süüdlaslikul sammul
ja istusin radiaatori ja diivani vahelisse nurka maha
lasin leegil suudelda plastmassvart
istusin seal nii kaua kui sain
siis tõmbusin eemale ja vaatasin esmalt leeke
seejärel isa
ja mõtlesin et kõige parem oleks tal lasta magada
aga siis tuli ema karjudes
ja isa ärkas üles enne kui oleks võinud talle palveid lugeda
leegid võtsid võimust
isa roomas aluspükste väel treppidest üles
karvane nagu gorilla
ja hoiatas kõiki meie trepikoja tamileid
läksime alla keldrisse tuletõrjet ootama
ainuke asi mis me uude koridori kaasa võtsime
oli musta värvi telekas paar aastat vana
tagumine osa sulanud
ära põlesid mu kõige varasemad lapsepõlvemälestused
laotasin maha nii palju ajalehti
et peaaegu kogu põrand oli kaetud
vaatasin kõiki neid sõnu ja pilte
kuni mulle toodi süüa
kui isa oleks näinud sõnu nagu seks või munn
või mõne kergelt riides skandinaavia tüdruku pilti
mis oleks uskmatule meeltmööda olnud
oleks ta selle välja rebinud või ajalehe tagurpidi keeranud
aga vana-aasta õhtul istusime kõik koos laua taga
seal oli ketšup ja koola ja nuga ja kahvlid
kui tuju liiga heaks läks andis ta paar kõmmu
aga muidu oli see täiesti tsiviliseeritud söömaaeg

Digter, 2013

4.10.13

GLORIA GERVITZ. Espiral de ecos



Kajade spiraal
Peegelpilt
Oleme see mida mõtleme
Üks mõte teise järel
Sookured tulevad tagasi
nende tiivad vallandavad vaikuse
ootamatud valged õied tühjas taevas
Keskpäeval linnades
kui mäed hingavad kuuma käes nagu merevaik
alati lõuna poole, sinna kus ei juhtu midagi
Eelistan oma väljamõeldisi hoida ja tõeliselt olemasolevast teadmatusse jääda
parem näha unes et olen surnud kui surra kõikides unedes mis mu välja mõtlevad
Vaatame teineteist
Näen silmi mis võiksid olla ükskõik kelle silmad
Jään jälle magama. Und enam ei näe. Valgus rudjub puid
puude karjumine päeva teramikul kurdistab
Pärastlõuna räägib ikka sedasama, see paus ei puhke
kesk ainust tõelist eluruumi, hetkelist geomeetriat
Jahedas aniisihõngus aeglane ahistav unetus
Mesilaste päike murrab laineid, päev on tihke
Kui vanaema roosipärga loeb, sajab vihma
Kui vend mulle kaddišit loeb, sajab vihma
Iga päevaga jään aina kaugemaks ega tea mida teha. Ma ei pääse iseendast välja
ainult iseenda kaudu tean ja tunnen kõiki teisi
väljamõeldis mis igal hommikul pihta hakkab kui mina õpin ühtesoodu ärkama
ja taas endaks saama, üheks paljudest naistest kes minu sees elavad
Aga kui ärkaksingi igaveseks?
Hommik hajub. Kuumad vaikusehetked, teritatud ruumid
põgusad struktuurid, ristkülikud

Migraciones, 2004