OLEN ALATI SIIN JUBA OLNUD
Ühel hommikul hakkad sa liikuma luulet mõistmata, ei ole kohta valguse käes, ainult hõre tolm, külm toanurkades. Argipäev tuleb tulpidega, uusaastarakettide tahmased jäljed lumes teevad sind nostalgiliseks. Aga millega sa selle ära teenisid? Mis on sulle parim? Ühel fotol, mis on tehtud 1947. aastal Turus, läheb hall hobune üle silla. Aga mis siis, kui luuletus lõppekski nii: poiss jätab tüdruku teatud nukrusega maha – tol ööl oli kõik nende jaoks uus, nad olid täiesti pettunud.
Jeg har tenkt meg til de elysiske sletter, 2011
No comments:
Post a Comment