JIAO TONG. 壽山動物園

SHOU SHANI LOOMAAED

Taaskord unistan oma nooruse parkidest –
purskkaev kutsub kirglikult tantsule, udu kõhkleb,
taaskohtumine embuste ja suudlustega.
Jumalagajätu mets, kaks väänlevat kiviastet,
siin läksimegi lahku. Mussoon sööstab
üle järk-järgult hääbuva Sizihwani päikese nagu lubadus,
ta pomiseb, kokutab, jääb nõrgaks,
ahistav, kuid meeldivalt üllatav sõnum. Mussoon käib
mälunurkadest läbi, jättes endast maha vanadusest tülpinud
Swinhoe faasani, mööduva aja looded
piinarikkad, igatsevad, kildudeks löödud, tasased ookeani pritsmed.
Läbi aia silmitseme lõviga vaikselt teineteist
noorus keskealise keha sees vangis.

NIKOLA MADZIROV. По нас

PÄRAST MEID

Ühel päeval paneb keegi meie tekid kokku
ja viib nad keemilisse puhastusse,
et küüritaks välja viimanegi soolatera,
vaatab meie kirju ja paneb kuupäeva järgi ritta,
ükskõik, kui tihti neid loeti.

Ühel päeval tõstab keegi toas mööbli ümber
nagu malemängija, kes alustab uut partiid,
ja teeb lahti vana kingakarbi,
kuhu kogusime pidžaama küljest kukkunud nööpe,
pooltühjasid patareisid ja nälga.

Ühel päeval hakkab meil selg jälle valutama
hotellitoa võtmete raskusest
ja administraatori kahtlusest,
kui ta ulatab meile telekapuldi.

Teiste kaastunne saadab meid
nagu kuu eksinud last.

Преместен камен, 2007

KAUKSI ÜLLE. Hal´as Peko

ROHELINE PEKO

Hingedeööl kukub toanurgast alla
Peko, pühakuju.
Peas on tal
roheline ämblik
või mingi muu putukas.

Videvikus õrritas ta mind
nagu treener poksijat
enne otsustavat raundi.

Päeval jälle käratas:
„Ära unista,
küsi
või ütle välja.”

Vastasin:
„Istume enne teeleminekut,
paneme peas küünlad põlema.”

Palunõiaq, 2012

BERNARD NOËL. celui qui peut dire

keegi kes võib öelda
mis minu sees on oledki sina
milline on tema nägu

silm võtab võimust
kõik pilgud on kuningriigid
ja neid ei jagata

aeg avab järjepidevuse
valitseja muutub surelikuks
kes sa minu sees oled

kõiksus on parukas
tõde niisamuti
mõtted alati kiilaspäised

kuni pea sees
hakkab pöörlema
maa

La Moitié du geste, 1982

MARION POSCHMANN. Gnadenanstalt

VARJUPAIK

barokne ülevoolamishimu,
tõmblevad silmalaud, tõmblevad jalad,
paksu suhkruvaabaga kaetud uni, selle ihu
magus koorem, juba ta ongi kontrolli alt väljas,
juba voolamas piltides, privaatne
teleprogramm, roosa mahl, mida neelan,
sa kruvisid mu huuled oma huulte külge
ja su keha tuksleb, näeb und
ja liigub telepuldi abil

läheme eetrisse, liikmed
puutuvad kokku, annavad signaale, mu keha
on siirupit täis, kleepun
su külge, nõrguvad õhtused seriaalid,
hõredad mängufilmid, REM-faasid, kanaleid klõpsides
timmib meid öö

mul on hulluksminemise himu,
sina katsetad unes
käte haaramisvõimet,
proovid lõunamaa vilju, keerutad
kuumas kompotis paisuvaid virsikuid,
ploome, aprikoose, pildid sulavad ühte,
näen kleepjana südamevatsakesi, slaide
suhkruga ülepuistatud seintest,
valguskiir, kokanduse-stuudio, mis stabiliseerub,
ja sa kompad mind, kuni ma muutun raskeks,
läbipaistvaks, sädelevaks, karamellkehaks

Verschlossene Kammern, 2002

HENRIK NORDBRANDT. Efter en ond drøm

PÄRAST HALBA UNENÄGU

Kui ärkasin, oli suure musta
poti kaas ikka omal kohal
ja inimsööjatest polnud alles
muud kui võõrapäraste
nimede kaja.

Järjehoidja raamatu vahel, öökapi peal
oli täpselt õiges kohas
ja kui ma jalad voodist välja pistsin
nägin, et paelad on kingadel
õigesti peal.
Ning sokid kohe sealsamas.

Voodi all polnud krokodilli
ja ämblik
kes ukse taga passis
oli läinud oma teed.

Minu pea ja käed
polnudki kõik eraldi
mustadesse kilekottidesse
pakitud.
Nad olid kõvasti keha küljes kinni.

Sain liigutada, ilma et verd tuleks.
Isegi kõht
ei valutanud.

Köögilaual seisis kohvimasin
täitsa tavaline kohvimasin
hommikuvalguses, mis lilleliste
kardinate vahelt tuppa immitses.

Neid peaks pesema.
Paistis aprilli
keskpaik olevat.

Kui vesi kees
tundus maja nii tühi.

Kõik need, keda armastasin

olid juba ammu surnud.

Pjaltefisk, 2004

ANNE SEXTON. The Nude Swim

ALASTISUPLUS

Capri edelapoolsel küljel
leidsime üksiku väikese groti
kus polnud ühtegi inimest ja me
läksime sinna üleni sisse
ja meie kehadest kadus
kogu üksindus.

Kõik kalad meie sees
põgenesid hetkeks.
Päris kaladel polnud sest midagi.
Nende isiklikku elu me ei seganud.
Hõljusime vaikselt nende all
ja peal, tekitasime
õhumulle, väikseid valgeid
õhupalle mis liuglesid üles
päikesepaistesse paadi kõrval
kus magas itaalia paadimees
näo peal müts.

Nii selge vesi et seal
võiks raamatut lugeda.
Nii kandev vesi et seal
võiks küünarnukkidel hulpida.
Leban siin nagu diivanil.
Leban siin nagu
Matisse’i punane odalisk.
Vesi oli mu kummaline lill.
Naist peab kujutama
ilma tooga või sallita
diivanil, mis on sügav kui haud.

Selle groti seinad
olid igat värvi sinised ja
sa ütlesid: „Vaata! Sinu silmad
on meresinised. Vaata! Sinu silmad
on taevasinised.“ Ja mu silmad
sulgusid justkui oleks neil järsku
häbi hakanud.

Love Poems, 1969

SIRKKA TURKKA. Maleksin ihan pieneen puistoon

Longin päris pisikesse parki ja seal ta ongi, päris pisike tädi, kellel on komme mere ääres põõsa all magada. Pargi ja mere vahele jääb autotee. Üksainus pikk laine, ja tädi olekski merre uhutud. Aga mutt oleks sealtki välja roninud, ukerdanud piisavalt kaugele, teise põõsa alla, ja hommikul oleks ta jälle pargipingil istunud, sirge nagu küünal, kõikudes mööda joobe silda laisa keskpäeva poole. Kena pisike tädike, elutuultesse heisatud lustakas lipp. Nii me siin omaette triivime nagu saared saarestikus.

Kus on nüüd see poiss, kes naeratas nagu piparmündikomm, kirjutas luuletusi, mängis klaverit ja tõlkis vene kirjanikke, võis varavalgeski pakkuda tassikese teed, aspiriinitableti või paar mahvi piibust. Kus on see tüdruk, kes seltskonnas ikka omaette põrandal istus ja ütles: mulle meeldib nii. Isa oli tal tore mees, tüürimees, sõitis laevaga karile, jõi end tasapisi surnuks. Ema läks peast segi, sai invaliidsuse ja hooldaja, valmistas ajaviiteks paberist roose ja saatis neid tütrele, kes oli pelglik ja tedretähniline. Nagu laul astelherne õitest. Ja kus on see poiss, kes armus, liivakarjääri läks ja enda maha laskis. Kus on kõik väikesed tüdrukud ja poisid. Kus on Johanna, kes pakkus külmutatud maasikaid ja ütles sõber, sõitis Kreekasse maalima, saatis sealt postkaardi ja kirjutas, et nägi Paani. Siis tuli Soome ja sai surma, üks purjus politseinik kihutas ta liiklusmärgi vastu lömaks. Keegi ütles kunagi: meiega on juhtunud see, mis maailmas ikka juhtub. See oli Nazim Hikmet. Aga kõiki ta muidugi silmas ei pidanud.

Kaks musta riietatud eidekest on kõnnitee peal ees. Üks on kõva kuulmisega, teine aga loeb talle võimsa ja käskiva häälega kõrva sisse pärjalindisalmi: on lahkumisi valusaid, kuigi ainult hetkeks vaid... Jääb mulje, et matused olid hästi õnnestunud. Oma surma nad elavadki. Varsti saavad nendestki mõrsjad. Komberdavad, liipavad, vanguvad tänavatel tumedates riietes. Nad on väiksed tühjad nukrad suvilad. Riided hoiavad elu jäänuseid veel vaevu koos. Mina sobin siia, aga koer on üksnes kohanenud. Püüan temaga olla nii hea kui oskan. Ta valis just minu, ühtegi teist inimest tal enam siin ilmas ei ole. Õudne mõelda, et tal pole mingit valikut, tema elu on minu kätes. Teen välisukse lahti, vastasmaja aknas kõigub üks pea. Siis veel peotäis varblasi ja loojangupäikesest nõretav tänav.

Valaan vatsassa, 1975

FRANCO BUFFONI. Protezione della giovane

NOORTE TÜDRUKUTE EESTKOSTE

Noorte tüdrukute eestkoste
saatis Teresa Soave
Rita Mugnoni asemele
kuna too oli mehele läinud.
Ta oli alles kuusteist ja isa
tuli teda saatma.

Kolmteist tuhat kuus ilma ravikindlustuseta
väike toake kraanikausi ja peegliga
õhtuti raadio söögitoas
aga ainult vanaema juuresolekul.

Pühapäeva pärastlõunad
kella seitsmeni vabad
ulgumine et sõdurpoisid ja suudlused
ikka veel viibivad.

Ühel õhtul nõusid pestes
ta aina nuttis ja nuttis
see äratas mu üles.
Piilusin natuke aega salaja kuidas ta töinab
kuni ta lõpuks mind märkas:
Luba et lähed tagasi voodisse
ära oma mammale küll räägi.

Ta üritas seda kudumisvardaga
parkettpõrandal, kus valgus
immitses väikeste
kübemetena ruloo vahelt.

Söe mustad jäljed
olid ikka veel näha
päevast mil ta neljakäpukil
ahjus tuld lõkkele puhus.

Suora carmelitana e altri racconti in versi, 1997

SHAZEA QURAISHI. Still light

VAIKNE VALGUS

Sa kujutled oma ema puuna
– millegipärast on nii kergem.
Hõbedane kask, riietub aeglaselt
lahti, justkui oleksid päevad aastad
ja peen vihm mängib tema
juustes nagu jazz. Ta laseb oma
ilusad valged lehed ükshaaval
langeda. Tema oksad
on nüüd peaaegu paljad. Vaata
kui ilus ta on tumeda taeva taustal.

I Am Twenty People: A third anthology from the Poetry School, 2007