Näen unes, kuidas ma vabandan iga vastutulija ees. Ma ei hakkagi ennast tutvustama, vaid lihtsalt palun vabandust, sest ma ei tea, miks ma elus olen. Vabandust. Palun väga vabandust. Ma palun andeks. Imelik küll, aga ärkvel olles on teisiti, sest kui inimeste seas liigun ja kellelegi kogemata otsa vaatan, pööran pilgu kohe kõrvale. Võib-olla on seegi omamoodi vabandus. Võib-olla ongi tõelised vabandused just sellised. Ärkvel olles on kõrvale vaatamine vabandus, hoolimata sellest, et kõrvale vaadates tunnen end alati süüdi; mul ei teki tunnet, nagu oleksin vabandust palunud. Vastupidi, mulle tundub, et just nüüd on põhjust vabandada, nüüd tekkiski põhjus, sest minu süü on ju see, et ma sellest ei hoolinud – ei hoolinud kohtumisest. Oleksin võinud vähemalt noogutada, oleksin võinud naeratada ilma hambaid välgutamata. Oleksin võinud sõnatult öelda, väga tagasihoidlikul moel: ma näen, et sina mind näed, ja ma palun vabandust, et ma ei tea, miks ma elus olen. Vabandust. Palun väga vabandust. Ma palun andeks. Pärast seda, kui olen juba kõrvale vaadanud, ei teki mul kunagi tunnet, et ma võiksin öelda: vaata, vaata mulle veel kord otsa, et ma näeksin sind, et ma saaks omaks võtta, et ma sind nägin, ja võiksin sind näha ja vabandust paluda.
Don’t Let Me Be Lonely, 2004
No comments:
Post a Comment