ÕHUPALLID
Nad on jõuludest saati meie juures elanud,
puhtsüdamlikud ja kirkad –
ovaalsed hingeloomad,
mis võtavad õige vähe ruumi,
liuglevad ja hõõruvad end vastu siidi.
Nähtamatu õhk hõljub,
aga kui teda rünnatakse, hakkab käuksuma
ja põntsuma, siis maandub rutuga, vappudes kergelt.
Kollane ankrupalk, sinised kalad –
sellised kentsakad kuud elavad meie juures,
mitte surnud mööbel!
Õlgmatid, valged seinad
ja need rändavad
õhukesed õhukerad: punased, rohelised,
lustakad
Süda nagu ihad või vangistamata
paabulinnud õnnistamas
vana maapinda
tähemetalliks taotud sulega.
Sinu väike
vend paneb
õhupalli käuksuma nagu kassi.
Tundub, et ta näeb
teisel pool naljakat roosat ilma, mille võiks ära süüa,
hammustab
ja jääb siis
istuma, tüse tünn,
mõtiskleb maailma üle, mis selge kui vesi.
Punane
räbalake pisikeses pihus.
5. veebruar 1963
The Collected Poems, 2008
No comments:
Post a Comment