ØYVIND RIMBEREID. Syrin

SIREL

Kui Kafkal
oli "Näljakunstnik"
redigeeritud,
aga enne kui Dora
tõttas lilli otsima,
et ta veel jõuaks
nende lõhna tunda
kuni pole hilja,
kritseldas ta
paberilipakale, et oli
"meeletult himustanud
vett, igatsenud
hiiglaslikke veesuutäisi"
mööda ärasöödud
kõrisõlme voolama,
ise hästi teades, et
surijad vett
ei joo,
"aga on lilli,
mis surreski
joovad,
rääkimata sirelitest,
mis joovad
vett ka veel
pärast."

Herbarium, 2008

HANS MAGNUS ENZENSBERGER. Lied von denen, auf die alles zutrifft und die alles schon wissen

LAUL INIMESTEST, KES KÕIKE JUBA TEAVAD

Et midagi tuleb otsekohe ette võtta
seda me juba teame
aga et praegu on veel vara midagi ette võtta
ja et praegu on niikuinii liiga hilja midagi ette võtta
seda me juba teame

ja et meie käsi käib hästi
ja et ta käib hästi ka edaspidi
ja et sellel pole mitte mingit mõtet
seda me juba teame

ja et meie oleme süüdi
ja et meie ei saa midagi parata et me süüdi oleme
ja et meie oleme süüdi et me ei saa midagi parata
ja et see on meid ära tüüdanud
seda me juba teame

ja et võib-olla oleks targem oma suumulk kinni hoida
ja et meie oma suumulku kinni ei hoia
seda me juba teame
seda me juba teame

ja et meie ei saa kedagi aidata
ja et meid ei saa keegi aidata
seda me juba teame

ja et meie oleme väga andekad
ja et meil on valida eimillegi ja eimiski vahel
ja et seda probleemi me peame põhjalikult analüüsima
ja et me paneme tee sisse kaks tükki suhkurt
seda me juba teame

ja et meie oleme rõhumise vastu
ja et suitsud lähevad kallimaks
seda me juba teame

ja et me alati näeme mis tulemas on
ja et meil on alati õigus olnud
ja et sellel pole mitte mingit tähtsust
seda me juba teame

ja et see kõik on tõsi
seda me juba teame

ja et see kõik on pettus
seda me juba teame

ja et see kõik on
seda me juba teame

ja et kõik see ei ole midagi uut
ja et elu on ilus
seda me juba teame
seda me juba teame
seda me juba teame

ja et me seda kõike juba teame
seda me juba teame

Gedichte 1955-1970

CAROL ANN DUFFY. Job Creation

TÖÖKOHA LOOMINE

(Ian McMillanile)

Gulliver veeti põhjamaale.
Ta lamab linna serval
ja magab.
Norskab pilkases öös nagu äikesemürin.

Rahvas räägib, et talle tehti mingi süst,
mõned kujutavad ette, et ta on maastik,
mis võib püsti tõusta ja omil jalul käia.

Meile öeldi: võtke need köied.
Köitke ta maa külge kinni.
Me maksame teile.
Köitke Gulliver nende köitega.

Orjasin terve päeva ta vasaku põlve kallal,
kuni selle taha
loojus päike
ja ta silmile kogunes pilvi

ja pimedus vajus ta õlgade peale
nagu töökoht.

The Other Country, 1990

RENATUS DECKERT. Odysseus

ODYSSEUS

Ta kiskus sillutist üles: hommikuhämaras ühel
ristmikul
idarajoonis.
Küüned olid tal
nagu küünised, käed suured kui labidad.
Mööda kihutavad autod
riivasid teda.
Higi pritsis talle silma,
nii et ta oli pime
nagu kükloop.
Üleskistud kivid pildus ta hooletult
laiali.
Ruudud raksatasid:
ähvardavalt välkusid nende killud läbi suitsu.
Küüned mustad ja verised,
hakkas ta karjuma
ja põlvitas nuuksudes liivale, mis nüüd
oli ilmunud kivide
ja tõrva alt.
Kui ristmikule lendasid sinised sireenid,
puudutasid ta huuled
värisedes
randa.

Lyrik von Jetzt: 74 Stimmen, 2003

CLARE POLLARD. Thirtieth

KOLMEKÜMNES

Sandy Dennis laulab: kuhu kaob küll aeg, kes teab?
ja need pole ju meie, pühapäeva pärastlõunal ikka veel pidutsemas,
rasvase päikese all raskelt aiatoolile nõjatumas,
pärast ööd täis kahvatuid kõverjooni;
pärast džinnist ja vaarikaviinast improviseeritud kokteile.

„Ta sai kolmekümne üheselt surma,” ütleb keegi ja õngitseb
tuhasest lägast oliivi.
„Kukkus trepist alla.”

Ja ma tean, et mul on seljas räämas, sädelevad hilbud; eilsed alukad.
Libistan keelega mööda igemeid, selg vastu seina kuslapuu all,
püssitoru maik on suus.

Mobiil välgub EMME. Keegi ei võta vastu.
Emad muretsevad ikka, sest kell tiksub:
meie ühetoalised korterid,
meie munasarjad.

Selle asemel täidame plasttopsid siidriga
ja vaatame herilaste tiirutamist ümber lavendli;
suur taevas täis kiudpilvede raase –
lapsuliblikas lendleb hetkeks, siis maandub
mustaks tõmbunud kondile.

Mu sõbrad, oleme nii õnnelikud ja vastikud,
ja maksame selle eest homme.

Changeling, 2011

KONSTANTINOS KAVAFIS. Φωνέσ

HÄÄLED

Surnute, või kadunute,
kes on meie jaoks kui surnud,
armsad täiuslikud hääled.

Mõnikord räägivad nad meiega unes;
mõnikord kuuleb vaim neid mõttes.

Ja nende häälekajas kaigub
hetkeks vastu meie elu varajane luule –
nagu hääbuv muusika öös.

[1904]

TERENCE WINCH. Mysteries

MÜSTEERIUMID

Eile õhtul ma muudkui rääkisin mingis
vanaaegses keeles, sest olin just lugenud
Poe’d ja mõtlesin tema peale. Lugesin „Mõrtsukatööd
Rue Morgue’il”, seda peetakse kõige esimeseks
detektiivilooks. No kesse tegi? arutasin omaette.
Tuli välja, et mõrtsukas oli orangutan.
Minu meelest on detektiiviloo žanril üpris
totakas eelkäija. Vanasti käisin tihti
Bronxis Poe’ maja vaatamas. Jumaluke, Poe
oli vist kääbus, mõtlesin iga kord. Kõik oli seal
nii pisike. Poe suri Baltimore’is, ja mis siin imestada.
Baltimore’is on rahvas suurt kasvu ja otsekohene.
Õhtusöögi ajal rääkisin Dougile ja Susanile
„Mõrtsukatööst Rue Morgue’il”. Ütlesin, et pole
veel lõpuni jõudnud, aga mul on kahtlane tunne,
et mõrtsukas on orangutan, kui just ei tule mõnd
ootamatut pööret. Selle peale pani Doug ette,
et võksime hakata koos sellist krimkade sarja kirjutama,
kus mõrtsukas oleks alati orangutan.

The Great Indoors, 1995

VINAY DHARWADKER. Houseflies

TOAKÄRBSED

Majavangis oleme
nagu paar,
sikasaka vilksatame siia-sinna
suveakende ekraanil:

laenurka, see on ju
tagurpidi põrand,
kus meie kohal näib kõrguvat
tohutusuur tuba,

me nuhutame teineteist,
põimime ühte
kaksteist karvast jalga,
pea pööritab metsikult,

vaadates oma peegelpildi
paljunemist tuhendekordseks
kuppelsilmade igal naastul,
kui hakkame paarituma.

Ariel, 1998

PAUL CELAN. Auge der Zeit

AJA SILM

See ongi aja silm:
viltu vaatab ta
seitsmevärvilise kulmu alt.
Tema laugu pesevad tuleleegid,
tema pisar on aur.

Pime täht kihutab ta poole
ja sulab kuumal ripsmel:
maailmas läheb soojaks,
ja surnud
punguvad ja õitsevad.

Von Schwelle zu Schwelle, 1955

RON WINKLER. Kaltes klares Nordmeer

KÜLM SELGE PÕHJAMERI

vesi oli selge nii selge.
vesi oli selge nagu vesi, mis on selge.
selge nagu vesi, mis paistab olevat selge.
nagu siis kui.
nagu vesi, mida võiks kallistada, riita laduda
või kirjaga ära saata.
selge nagu Pythagorase teoreem.
termodünaamika esimene seadus.
oleks tore, kui see ka vee puhul kehtiks.
nii väga selge kui sininegi, roheline, vedel, hall, staatiliselt dünaamiline.
selge nagu universumi parem pool.
nii selge, nagu vaadeldaks seda (vett) läbi ketta,
mis on tehtud selgest ja peaaegu selgest veest.
nagu justkui.
selge nagu selge vee kala.
selge nagu ebatõelise terrori tegelik mõju tegelikkusele.
nii selge nagu seegi, et kalad on söödavad
liikumised ja laevad
söögiks kõlbmatud reisid.
enamasti.
mitte nii selge nagu H2O.
selge, nagu vesi (see) ei olekski iseendaga
korrutatud.
nii selge, nagu vesi ei olekski transtsendents,
vaid hoopis substants.
nii selge, et võrdväärtus millimallikas paistab täiesti ebaselge.
ja tegelikult ka
hoopis selgem kui
justkui.

Frenetische Stille, 2010