13.12.21

MARGARET ATWOOD. At the Translation Conference




TÕLKEKONVERENTSIL

Meie keeles
pole soolisi asesõnu.
Abiks on, kui panna kaanele
seelik või lips
või midagi taolist.

Vägistamise puhul oleks kasulik
teada vanust:
kas tegu on lapse või vanuriga?
Nii saab valida õige tooni.

Meil ei ole ka grammatilist tulevikku:
kõik, mis tuleb, on juba teel.
Aga võib lisada täpsustava sõna nagu homme
või näiteks kolmapäeval.
Me saame aru, mida silmas peate.

Need sõnad on asjade jaoks, mis on söödavad.
Mittesöödavatel asjadel nimesid pole.
Miks peaks neid üldse nimetama?
See käib taimede, lindude
ja seente kohta vandesõnades.

Siinpool lauda
ei ütle naised: ’Ei’.
’Ei’ jaoks on sõna olemas, aga naised seda ei kasuta.
See oleks liialt järsk.
Kui tahta öelda ’ei’, võib öelda ’võib-olla’.
Sinust saadakse aru,
enamasti.

Sealpool lauda on kuus kategooriat:
sündimata, surnud, elusad,
asjad, mida saab juua ning asjad, mida ei saa juua,
asjad, mida ei saa öelda.

On see uus või vana sõna?
On see iganenud?
On see formaalne või kõnekeelne?
Kui solvav see on? Skaalal ühest kümneni?
Kas te mõtlesite selle välja?

Laua kõige kaugemas otsas,
otse ukse kõrval,
on need, kes tegelevad ohtudega.
Kui nad tõlgivad mõne vale sõna,
võivad nad surma saada
või vähemalt vangi sattuda.
Sellistest ohtudest nimekirja pole.
Seda saavad nad teada alles hiljem,

kui lips või seelik polegi enam
eriti tähtsad,
ega ka see, kas nad saavad öelda: ’Ei’.
Kohvikutes istuvad nad alati nurgas,
seljad vastu seina.
Kõik, mis tuleb, on juba teel.

Dearly, 2020

No comments:

Post a Comment