Kui nad päikese jälle
sisse lülitavad, istutan sinna
alla lapsi. Läidan oma hinge
tikuga ja lasen tal laulda. Võtan
oma kondid ja löön nad läikima. Tõmban
tolmuimejaga kokku oma kopitanud juuksed. Maksan
ära kõik naabri halvaks läinud võlad. Kirjutan
luuletuse pealkirjaga Kollane ja asetan
oma huuled selle alla ja joon ta ära. Toidan
iseend lusikakaupa kuumusega ja
kõik on kodus ja mängivad oma
tiibadega ja planeet võbeleb kõikidest naeratustest ja
enam ei ole kusagil mingit mürki ega katku
taevas on ainult emapuljong
kõikide inimeste jaoks ja me
ei suregi kunagi, mitte keegi meist, kõik jätkub aina
kas pole nii?
23.09.1972
No comments:
Post a Comment