EZRA POUND. Song of the Bowmen of Shu

SHU VIBUKÜTTIDE LAUL
Kutsugen, 4. saj e.m.a

Siin me olemegi. Nopime varajasi sõnajalavõrseid
ja arutame, millal küll ükskord koju jõuame?
Ken-nini hõim on meie vaenlane, sellepärast olemegi siin,
ega need mongolid meid ju rahule ei jäta.
Urgitseme mullast pehmeid sõnajalavõrseid
ja kui keegi ütleb „kodu“, jäävad kurvaks kõik.
Kurvad mõtted ja meel, kange kurbus, janu ja nälg.
Veel pole kindel, kas peame vastu, keegi ei saa sõpra koju lasta.
Urgitseme välja vanu sõnajalarootse.
Arutame: võib-olla saame siiski hingekuul koju?
Kuningakojas pole iial rahu, ega meidki rahule jäeta.
Meel on kibe, ja ometi ei saa me kodupaika tagasi minna.
Mis lilled praegu õitsevad?
Kelle kaarik see on? Kindrali kaarik.
Hobused, temagi hobused on väsinud. Ometi olid nad tugevad.
Hinge tõmmata ei saa, kolm lahingut iga kuu.
Jumaluke, tema hobused on tõesti väsinud.
Kindralid hobuste seljas, sõjamehed nende kõrval.
Hobused on hästi õpetatud, kindralitel elevandiluust
nooled ja kalanahksed nooletuped.
Vaenlane on väle, tuleb ettevaatlik olla.
Kui asusime teele, olid pajud kevadest lookas,
tagasi jõuame lumega,
pikkamisi liigume, janu ja nälg vaevavad meid,
meel ja mõtegi kurb, kes mõistaks meie südamevalu?

Cathay, 1915