SÕNAD
Kirveterad,
puu kõliseb löökide all,
ja kajad!
Kajad pagevad
keskpunktist nagu hobused.
Elumahl
voolab pisaratena, veena,
mis tahab taas leida oma
peegelpinda kivil,
ta mäsleb ja keerutab –
valge pealuu,
mida õgib umbrohi.
Aastaid hiljem
kohtan neid järsku teel –
kuivad ratsanikuta sõnad,
väsimatu kabjaplagin.
Samal ajal
valitsevad liikumatud tähed basseini
põhjas üht elu.
1. veebruar 1963
The Collected Poems, 2008
No comments:
Post a Comment