LUULETUS MINU TUNDMATULE
Küllap sa kuuled mu samme
oma voodis, kus tekkidest ei piisa,
et sul oleks öö läbi soe.
Juba õhtul sadas lund, on lumeline ilm,
ja talvine üksindus, ma ei tea mis veel,
aga mõtlen, et kui sa ikka kuuled
mu samme, ehk tahaksid tulla ja koputada
uksele ühe looga, mida sa nii kaua –
päevi, kuid, võib-olla aastaid – oled rääkida tahtnud.
Räägi mulle seda, millest rääkida ei saa,
ja mina istun kulunud pidžaamas, või pesen
hambaid, juukseid, topin ajakirju riiulisse.
Mul on teed ja küpsiseid, üks pudel veini – tule üles,
me ei hakka ju müttama
seksi mülkas vähemalt
kohe. Minevikust ma rääkida ei taha,
ega tööst ega poliitikast, aga jah, halastus
sobib küll. Kui põrand kriuksub, tule üles
ja meie jutt venitab öö nii mõnusalt pikaks,
sest ma ei ole veel sulle haiget teinud
ega sinagi mulle, sest aeg seada sammud
trepist üles on just nüüd, mitte üleülehomme,
kui me oleme mälestus
inimestest, kes pole päris meie.
The Paris Review, Summer 2017
No comments:
Post a Comment