TŠERNOBÕL
Me kõik oleme ka vaimud.
Enamikku näeb palja silmaga.
Nad näevad välja nagu sa ise.
Sellel naisel – tema ilusate ähmaste liigutuste rida
piltidel, kus antiloop ründab ja tapab
ja sööb täiskasvand lõvi ära.
Lõvi purustatud pea
turritab padjal lebavast lakast, veripunane, peaaegu surnud,
ja siis reaktor lendaski õhku, tüüpiline armastus.
Tere, tere, tere, tere.
Olen siin, see olen mina, tere. Olen iseenda vaim.
Olen taevalik jahedus, üdinitungiv, valutu pärast sinu valu.
Olen sooja augustivihma mahe lõhn.
Olen kauguseköis, mis köidab mind sinuga,
sel pole mingit mõtet, aga minul on, ja köiel ka.
Tahan olla tohutu suur,
veeuputus ja varjupaik.
Tahan olla sinu häälsõnum igaveseks.
Tahan olla hilised õhtusöögid vabaõhurestoranis
mõnusas radioaktiivses ööjaheduses
plaatinast tähtede ja taeva all
väikesel linnaväljakul,
ja restorani peenike elektripirnirida
valgustaks neid öid
tol aastal, mil Tšernobõli katastroof turistid minema peletas,
ja Alzon, koer, jäi ikka koju
meie üürimajja, minu unistuste peni, peni nagu laul.
Elatakse edasi, ja imekaunid asjad
lähevad ikka untsu.
Aga tuleb ka midagi uut ja imekaunist.
Tšernobõl tähendas, ärge sööge piima
sest lehmad võivad süüa radioaktiivset rohtu,
meie aga sõime ikka ja õilmitsesime.
Crillonil oli Pariisis koeravaba poliitika,
aga mitte Tšernobõli-suvel,
sest – kliente ju polnud, polnud kedagi!
Kui sul halvasti ei lähe, siis on elu pikk
ja ikka juhtub midagi imekaunist.
Kolmkümmend üks aastat on kaheksakümne kuuendast möödas.
Meenutan oma koera.
Tuletan meelde radioaktiivset armulõõma.
Praegune poliitiline katastroof on suurem ja levib rutem.
Aga minul on. Meil on. Kaks vaimu suudlevad.
Jäta mulle häälsõnum
ja ütle, et oled.
The Paris Review, Summer 2017
No comments:
Post a Comment