STEIN MEHREN. Vi snakker

ME RÄÄGIME

Me räägime sama keelt, kasutame
samu sõnu, ütleme sedasama samade
asjade kohta. Aga kas me mõistame teineteist
Või ainult teeme nii nagu mõistaks

Sõnad päästavad kaotatu
Kirjutatud keelde kuhu nad ju kadusidki
Sõnad kividel, mis hoiavad surnuid
maa all paigal. Lohutamatud

Keelega on nagu vana majaga
Meil on kapitäis võtmeid
lukkude jaoks, mis ammu välja vahetati
uste jaoks, mida enam olemas ei olegi

Muremüürid, unustamispaigad, haavaarmid
Jumalad teavad, et kasutame sõnu
mistahes otstarbeks peale selle milleks nad loodi
Pole ühtki teist keelt milles seda teada

Imperiet lukker seg, 2004

STEIN MEHREN. Oktober

OKTOOBER

Hommik on pikal tühjal tänaval
üle maa laotunud. Kõnnime valguse
poole. Tänavapikkuste varjudega
Ma ei tea, kust tulevad bussid, kus
seisavad öösel trammid. Aga siis ilmub jälle
välja aeg. Oota, hüüan ma oma varjule
Õnnekangestus nagu põõsatäis varblasepalle
Valgus on nii selge et võiksime kiired
vihku köita ja turul maha müüa
koos suve ja sügise värvikimpudega
Kas kuskil peale Maa veel on elu
Iga päev läheb pisut külmemaks, pimedamaks
See, mis tuleb, peab tulema nüüd
kui päev tõuseb ja linnaväravad on lahti

Den siste ildlender, 2002