7.2.19

LORNA CROZIER. Dictionary of Symbols



SÜMBOLITE SÕNARAAMAT

Naine võtab pimedas riidest lahti,
aknal pole kardinaid ees. Pikkamisi
ajab ta käed selja taha, võtab rinnahoidja
haagist lahti, libistab aluspüksid
mööda puusi ja reisi maha.
Seda ei näe mitte keegi.
Väljas on tunduvalt valgem kui sees.
Aga ta seisab alasti akna peal, nagu kuu
oleks peegel öö käte vahel.
Kuu on naise rindade värvi,
kui need on piima täis,
tal on lohukesed nagu naise reitelgi,
ta kasvab ja kahaneb nagu väsinud kõht.
Naine proovib tal ümbert kinni võtta,
kujutleb, kuidas ta kuu sisse sumab,
see on tasane ja ümmargune meri.

All tänaval lükkab üks mees
roostetand käru, peas punane nokamüts,
käru on tühje pudeleid täis, rattad
kolksuvad kõnniteel. Naine tahaks
näidata talle kuud, selle jahedat ükskõiksust
suveööl, kui kõik tema lapsed
juba magavad, kui ta mees põlvitab voodil
ühes teises majas, et tagantpoolt panna
ühte naist, vaadates, kuidas ta ise
liha sisse libiseb,
käed naise tuharate peal,
need on ümarad ja läigivad higist.

Naine võtab pimedas riidest lahti,
seisab akna juures, paneb tule põlema.
Just nõnda see välja näebki, ütleb ta,
see kahvatu taevakeha, ilma näota
justnagu kuugi, ta helendab jäiselt.
Seda võid sa vaadata igavesti,
ega kõrveta kunagi silmi.

Inventing the Hawk, 1992

No comments:

Post a Comment