PAUL CELAN. Auge der Zeit

AJA SILM

See ongi aja silm:
viltu vaatab ta
seitsmevärvilise kulmu alt.
Tema laugu pesevad tuleleegid,
tema pisar on aur.

Pime täht kihutab ta poole
ja sulab kuumal ripsmel:
maailmas läheb soojaks,
ja surnud
punguvad ja õitsevad.

Von Schwelle zu Schwelle, 1955

RON WINKLER. Kaltes klares Nordmeer

KÜLM SELGE PÕHJAMERI

vesi oli selge nii selge.
vesi oli selge nagu vesi, mis on selge.
selge nagu vesi, mis paistab olevat selge.
nagu siis kui.
nagu vesi, mida võiks kallistada, riita laduda
või kirjaga ära saata.
selge nagu Pythagorase teoreem.
termodünaamika esimene seadus.
oleks tore, kui see ka vee puhul kehtiks.
nii väga selge kui sininegi, roheline, vedel, hall, staatiliselt dünaamiline.
selge nagu universumi parem pool.
nii selge, nagu vaadeldaks seda (vett) läbi ketta,
mis on tehtud selgest ja peaaegu selgest veest.
nagu justkui.
selge nagu selge vee kala.
selge nagu ebatõelise terrori tegelik mõju tegelikkusele.
nii selge nagu seegi, et kalad on söödavad
liikumised ja laevad
söögiks kõlbmatud reisid.
enamasti.
mitte nii selge nagu H2O.
selge, nagu vesi (see) ei olekski iseendaga
korrutatud.
nii selge, nagu vesi ei olekski transtsendents,
vaid hoopis substants.
nii selge, et võrdväärtus millimallikas paistab täiesti ebaselge.
ja tegelikult ka
hoopis selgem kui
justkui.

Frenetische Stille, 2010

JACKIE KAY. Even the trees

ISEGI PUUD

Isegi puud õues tunnevad seda, nende peened oksad
nende halastuse kuues meel,

nad painduvad tuule käes ja paluvad tormilt,
et ta tooks andestust,

ja liituvad vaikuse kogudusega; selle kõrge tunnistajaga.
Puu külge seotud mees, keda piitsaga peksti

ei läinud enam kunagi puuvillapõllule tööle. Varajases
valguses, õrnas, südameid murdvas,

luukarva valguses hõljus põldude kohal üks laul;
läbi sajandite sammus ühe naise mälestus,

ikka edasi ja edasi, sinine laul tema südamelöögis,
vanas autos, mis sõitis üle

raudteerööbaste; hoiatushüüd –
kas seepärast mäletamegi üht ja mitte teist;

bassihäält, piitsa vihinat, imelikku
lämbuvat tuult, sinikaid, mis hõljuvad õrnas õhus

nagu lehed ja maanduvad, maanduvad, siia; otse siiasamma.
Kõik, mis kord juhtus, võib uuesti juhtuda.

Other Lovers, 1993

XHEVAHIR SPAHIU. Udhëtimet e mia

MINU RÄNNAKUD

Ma saduldan pilve
üle minu mägede ratsutama,
kui vihma vaja, neid pisaratega kastma.

Ma saduldan hobuse
tuule maitset tundma,
kui armastus mind ootab.

Ma saduldan jõe
mind avamerele viima,
laevu voogudel kandma.

Ma saduldan puu
et ta lindudeta ei leinaks,
et ta juured sügavamale maasse tungiks.

Ma saduldan unenäo
jaluste ja ohjadeta,
mind homsesse kandma.

Ma saduldan laulu
ta jumala, ta orjana – laulma
liikumisest tardumuse harjalt.