VÕÕRAS
Võõra aktsendiga jutustab ta metsikutest
meredest ja randadest, mida keegi ei tea;
ta palvetab kujutu, kaalutu jumala poole,
ise muldvana, peaaegu ühe jalaga hauas.
Ta istutas meie aeda kaktuseid ja
lõikeheinu, nii jäi see meile võõraks.
Tema hingamine on kõrbehingus,
kunagi armastas ta lõõskava kirega,
millest ta eales ei räägi, aga kui räägiks,
oleks see nagu mõne kauge taevatähe kaart.
Ta võib meie seas ka kaheksakümmend aastat elada,
aga ikka tundub, nagu oleks ta äsja tulnud;
räägib puhkivas ja ägavas keeles,
mida mõistavad vaid väikesed loomad.
Ühel ööl sureb ta meie keskel
kohutavatesse piinadesse,
padjaks vaid tema saatus
ja tema surm on vaikne ja võõras.
Tala, 1938
No comments:
Post a Comment