KUJUTLUS XIV
(sünopsis)
Vesi, seep, käed, nägu, mustus, vesi, seep, käed, nägu, mustus, ikka ja jälle, igale päevale piisab oma vaevast, piisab täiesti, iga päev ise vaevad (lisaks tavapärastele), niisiis vesi, seep, käed, nägu, mustus. Alguses ainult hallikas, ringitaoline või pigem elliptiline vari valgel portselanil, teatav anti-aupaiste äravoolutoru ümber (kust ometi peaaegu kõik alla läheb), hiljem jämedamalt markeeritud, tumedam mustusekorp, mis ribadena lahti rullub (nagu must kustukumm), kui sõrmega üle käia. Kui midagi ette ei võetaks, hakkaks sinna ladestuma aina paksemaid kihte, see poleks enam korp, vaid hakkaks meenutama ümmargust sitakooki, vohades nagu söögikõlbmatu seenekasv, keskel üksainus ava, mida kraanivesi umbe kasvamast hoiab, aga siis ühel päeval voolab suudmest ainult liiva, kraanikauss on ääreni täis mullaga segatud liiva ja isegi kärbsed, kes munadest välja hauti, on nüüd surnud. Ja mõtted, mida mõeldakse, ei vii ettearvamatu kaoseparveni, vaid lähenevad pigem punktile, kus nad taandatakse üheksainsaks mõtteks, kuni seegi lõpuks kaob.
Aga see on muidugi vaid hüpotees, et mitte öelda, idealistlik hüpotees. Justkui saaks loobuda võitlusest puhtuse eest, justkui oleks võimalik lõpetada mõtlemine. Tõelist regressiooni ei saa õppida. Niisiis, ikka algusest peale: vesi, seep, käed, nägu.
Stein og speil, 1995
No comments:
Post a Comment