OOD TOMATILE
Tänav
täis tomateid,
keskpäev,
suvi,
valgus
on lõigatud
pooleks
nagu
tomat,
tema mahl
voolab
mööda tänavaid.
Detsembris
poeb tomat
välja,
vallutab
köögid,
tuleb lõunaks,
võtab vaikselt
puhvetil
istet,
vaaside,
võitooside,
siniste soolatopside
vahel.
Ta valgus
on leebelt
majesteetlik.
Kahjuks peame
ta mõrvama:
nuga
vajub
tema ihu sisse,
üks punane
sisikond,
jahe
päike,
sügav,
põhjatu,
täidab Tšiili
salatid,
on rõõmsalt laulatatud
klaari sibulaga
ja selle tähistamiseks
valatakse
õli,
oliivi kuldset
andi
tema paokil poolkeradele,
pipar
lisab
maitset,
sool külgetõmmet:
see on tänane
pulmapidu,
petersell
heiskab
lipud,
kartulid
keevad mulinal,
praelõhn
koputab
uksele,
on aeg!
lähme nüüd!
ja laua
peal, keset
suve,
tomat,
maa täheke,
korduv
ja viljakas
täht,
näitab meile
oma ajukääre,
oma kanaleid,
suurt täiust
ja küllust,
kivita,
kestata,
lehtede ja okasteta,
kingib meile
oma kirgliku värvi
ja värskuse.
Odas elementales, 1954
No comments:
Post a Comment