LAUL
Oi, miski, mitte miski pole minu oma!
Ei minu hääle kõla ega mu äraolevad käed,
mu kauged kallistused.
Kõik on mulle antud. Oi, mitte miski pole minu oma.
Olen nagu sünkja järve peegeldus
või hääle kaja sinise kaevu
põhjas pärast vihma.
Kõik on mulle antud,
nagu vesi või klaas,
millest võib saada ükskõik mis –
suits, spiraal,
maja, kala, kivi, roos.
Olen iseendast nii erinev, nii teistsugune,
nii nagu mõnikord inimesed rahvamassis.
Olen kõik need kohad, mida olen armastanud.
Olen naine, keda vihkan kõigist enam
ja olen see lõhn, mis mind ühel ööl haavas
ebakindla saatuse määrustega.
Olen varjud, mis imbusid autosse,
olen helendav uks,
silmadesse peidetud salajased kallistused.
Olen kadedus, olen puss
ja punaste haavade valu.
Pikkade ahnete pilkude helk olen ma.
Olen hääl, mida kuulsin ruloo tagant,
olen valgus, õhk suhkrumändide kohal.
Olen sõnad, mida jumaldasin
imetletud raamatute huulil.
Olen hurt, kes pages kaugustesse,
üksik oks teiste okste vahel.
Olen rõõm päevast,
leekide mühin.
Olen paljaste jalgade vaesus
ja lapsed, kes tummalt eemalduvad.
Olen see, mida mulle pole räägitud, mida ma ei tea.
Oi, tahtsin, et kõik oleks minu!
Olen kõik, mille olen kaotanud.
Ja kõik see on haaramatu nagu tuul või jõgi,
nagu suve kuldsed lilled,
mis surevad peos.
Olen kõik, aga miski pole minu,
ei valu, rõõm, hirm,
ega isegi sõnad minu laulus.
Poemas de amor desesperado, 1949
