ÖÖ, LUULETUS
Keegi leidis oma õige hääle ja proovis sellega surnute keskpäeval rääkida. Tuhakarva sõber. Kohutav hirm kaotada oma identiteet. See kitsas ruum, täis minu luuletusi, tunnistab, et mahajäetud tüdruk lagunenud majas olengi mina.
Kirjutan sõgedalt ja hingetult nagu lapsed, kes loobivad hullu naist kividega, nagu oleks ta musträstas. Tegelikult ma ei kirjutagi: löön augu, et surnud mehe sõnum hämarikus minuni jõuaks.
Ja see kirjutamise amet. Näen peeglist läbi, otse pimedusse. Aiman üht paika, mida keegi teine ei tea. Laulan kaugustest, kuulan lindude hääli – nad maaliti puudele, mis on ehtes nagu kirikud.
Minu alastus valgustas sind nagu lamp. Surusid end vastu mu keha, et mitte jääda öö käreda külma kätte, pimeduse kätte.
Minu sõnadel on vaja vaikust ja mahajäetud ruume.
Mõnedel sõnadel on käed; vaevu kirja pandud, otsivad nad mu südant. Mõned sõnad on hukkamõistetud nagu sirelid marutuule käes. Mõned sõnad on nagu teatavad surnud, nende seast meeldivad mulle nood, mis meenutavad mõne õnnetu tüdruku nukut.
Poemas no recogidos en libros 1962-1972
