Luuletõlgendus

MIA BERNER. Morgen med Joyce og Pound

2012-01-28T23:03:00.004+02:00

HOMMIK JOYCE'I JA POUNDIGA

Hoiame teineteise ümbert kinni
magades on su käsi mu süles
ja minul sinu kivid käes.

Hommikul istud sa köögis
tass käte vahel.
We are the old people, ütled sa,
we are the old people
with the beautiful manners.

Et leskur for vinden, 2010

CAROLINE HARTGE. brief nach hause

2012-01-01T17:05:00.007+02:00

KIRI KOJU

oleme ikka puude juures elanud
ja puud elavad meie juures
päeval käime läbi küla
kus öösiti magame mattide peal:
paljajalu
ja kõduokste niin
oli jahe ja pehme me taldade all
jahe ja pehme; kivisid ei tunnudki
olime väikesed ja elasime vee ligidal
lehvitasime sõpradele teisel kaldal
ja sõbrad lehvitasid vastu
meie kehad olid meil olemas
kunagi polnud nad ebapuhtad

meie keele sõnad
kõlavad siin barbaarselt (nii neid vist nimetatakse)
ja keegi ei taha neist aru saada
näod on neil raudsed ja troostitud
peod rõõmutud kehad veretud
siin ei näe kunagi kedagi palvetamas
tundub et ka puid vihatakse
sest nad on suuremad ja elavad teisiti
sõprade hääled TE-LE-FO-NIST
aga lehvitamist ega naeratusi ei näe
ja linde pole ma siin ühtainustki korda kuulnud

miski pole jäänud samaks
isegi mitte kuu
meil oli ta küpsest kõrvitsast sõõr rammus ja kollane
siin on ta vaid lõpnud kala kahvatu soomus
mis pesuveega rentslisse uhuti
tatiplekk üleval taevas

Totem, 1996

WALLACE STEVENS. The Wind Shifts

2011-12-28T20:07:00.005+02:00

TUUL PÖÖRAB

Niimoodi pöörabki tuul:
nagu vanainimese mõtted,
kes ikka veel innukalt,
meeleheitlikult mõtleb.
Tuul pöörab nõndamoodi:
nagu ilma illusioonideta inimene,
kes ikka veel endas midagi imelikku tunneb.
Tuul pöörab nõndamoodi:
nagu inimesed, kes väärikalt lähemale tulevad,
nagu inimesed, kes vihaselt lähemalt tulevad.
Niimoodi pöörabki tuul:
nagu inimene, raske ning raske,
kes üldse ei hooli.

Harmonium, 1923

SASKIA FISCHER. Der Trennerin Taglied

2011-12-13T00:06:00.005+02:00

LAHTILÕIKAJA PÄEVALAUL

Olen rätsep. Minu nõel
pole mingi nõel, minu niit
pole niit. Mina töötan ainult
kääridega.

Inimesed tulevad, igaühel oma soov.
Alles eile käis üks naine ja tahtis,
et lõikaksin ta lahti emast, kes on
surnud ja kõvasti südame külge kasvanud.
Võtsin kirkast märtsipäikesest
käärid ja päästsin nad teineteise küljest
valla. Nüüd puhkab ema end välja
talvest, mis teda kaua seespoolt näris,
tütar aga ajab oma asju vaikselt edasi,
et mitte segada kevadund.

Uskuge või mitte: minu
tegevus tekitab ka rõivaid.
Need istuvad hästi seljas. Neid nimetatakse
vabaduseks, nendega on mõnus ringi käia.
Mulle on see väga tähtis – lõike ja kanga
traagiline ilu veel peale selle.

Hiljuti lõikasin enda küljest lahti
ühe mehe: ränk töö (me polnud armunud,
vaid omadega puntras). Ta nuttis,
sest äkki paistis ta elu katkine.
Tal oli õigus. Punast niiti
ei olnud enam. Soovitasin helesinist
kergemeelt, taeva lemmiklõime –
silmanähtav, ometi vaevumärgatav.
Sestpeale kargab ta ringi nagu lehekonn,
alasti, pea erkrohelisi lollusi täis.

Olen vapper ja kirjutan kõik üles
vööle, mis hoiab
mu mõtteid koos.
Tõmban armunuid ligi. Ometi
võin end sellestki lahti lõigata.

Olen rätsep. Mina ei hoia
midagi koos, ega ravi midagi
(seda teeb niikuinii ainult aeg). Sest
mina töötan ainult kääridega,
tsihh-tsahh ja ongi valmis
illusiooni lõikeleht.

Wenn ich Himmel wär, 1998

TOMAS TRANSTRÖMER. Från mars -79

2011-12-11T21:15:00.005+02:00

MÄRTSIST -79

Väsinud kõigist, kes tulevad sõnadega, sõnadega aga keeleta
läksin lumisele saarele.
Metsikul ei ole sõnu.
Kirjutamata leheküljed laotuvad igas suunas laiali!
Satun metskitse sõrajälgedele lumes.
Sõnadeta keel.

Det vilda torget, 1983

BO CARPELAN. Födelsen

2011-12-04T17:02:00.006+02:00

SÜND

Sündides pöördusin tagasi maailma, mida arvasin emast ja isast paremini tundvat. Meie esimene jutuajamine puudutas minu tulevikku; nad kummardusid mu kohale ja uputasid mu pilgu hämarusse; jäin magama ja nägin unes, et olen väikene laps. Kas olin unes muutunud? Ärkasin nuttes.

Minus sju, 1952

KONSTANTINOS KAVAFIS. Ο ήλιος του απογεύματος

2011-12-01T21:38:00.007+02:00

PÄRASTLÕUNAPÄIKE

See tuba, küll tunnen teda hästi.
Nüüd on ta koos kõrvaltoaga välja
üüritud. Kogu majast on saanud
vahendajate, kaupmeeste ja firmade kontorid.

Ah, see tuba, kui tuttav ta on.

Siin ukse juures oli diivan
ja diivani ees türgi vaip;
siin riiul kahe kollase vaasiga.
Paremal, ei, otse vastas, peegliga kapp.
Keset tuba laud, kus ta kirjutas;
ja kolm suurt korvtooli.
Akna all oli voodi,
kus nii sageli armatsesime.

Need vanad asjad on kindlasti kuskil alles.

Akna all oli voodi;
pärastlõunapäike paistis vaid pooleldi ta üle.

...Ühel pärastlõunal kell neli läksime
vaid nädalaks lahku... Aga siis
sai sellest nädalast igavik.

[1919]

GÖSTA ÅGREN. Den andre guden

2011-11-21T00:49:00.008+02:00

TEINE JUMAL

Juba seisiski ta algus-
punktis ja vaatas tuleviku
joone poole, aga pööras end
siis ümber ja läks rahulikult
suure seina sisse. Nii juhtub,
tegemata asju ei saagi kunagi
ära lõpetada. Nad jäävad ikka
alles, üks vaikne metsalagendik
üleni karjest. Mitte miski pole ainult
ta ise; ei lüüasaamine, see
hägune võit; ei lein,
mis võimendab meie jäämist.
See, mida mitte kunagi ei juhtunud,
lohutab meid, kanname kaasas
lugusid, neid ebamugavaid
jutustusi ühest teisest
tulevikust.

Den andre guden, 1985

KOSTAS KOUTSOURELIS. Βιβλιοθήκη

2011-10-29T20:40:00.006+03:00

RAAMATUKOGU

Selles sõnade mausoleumis
valvab iga lehekülg
üht ebakindlat mälestust
üht tolmust surematust

Mõnikord,
ootamatuil hetkil,
lappab keegi võõras aeglaselt tühjust
ja lehekülgede lõpus
hakkab üks jäine muusika
krigisema

MICHAEL HARTNETT. Death of an Irishwoman

2011-10-27T14:17:00.012+03:00

ÜHE IIRI NAISE SURM

Eks ta oli vist rumal,
sest sõi üksluist toitu
ja arvas, et maailm on lapik,
eks ta oli vist pagan,
sest teadis, et öös on asju
mis pole kassid ega koerad,
vaid puukad ja mustad mehed,
ometi oli ta metsikult uhke.
Aga lõpuks ei jäänd tal muud üle,
kui süüa raudkülmas köögis
kasinat õhukest putru,
tema haprad käed hoidsid kinni
maailma ümbert,
mida ta ei mõistnud.
Tema surmast saati armastasin teda.

Tema oli suvine tants ristteede peal.
Tema oli kaardimäng, kus nina lõhki löödi.
Tema oli laul, mida keegi ei laula.
Tema oli maja, mille sõdurid rüüstasid.
Tema oli keel, mida räägitakse harva.
Tema oli lapse rahakott, tühja-tähja täis.

Collected Poems, 2001

HANS MAGNUS ENZENSBERGER. Wunschkonzert

2011-10-22T19:48:00.005+03:00

SOOVIKONTSERT

Samad ütleb: andke mulle üks pitaleib
Preili Brockmann otsib väikest mõnusat korterit kööginurga ja konkuga
mis poleks liiga kallis
Veronique igatseb maailmarevolutsiooni
Dr Luhmann tahaks ilmtingimata oma emaga magada
Uwe Köpke unistab Thurn und Taxise postmargist Sieben Silbergroschen
helesinine ja ilma sakkideta
Simone teab täpselt mis ta tahab: kuulsaks saada lihtsalt kuulsaks
ükskõik kuidas iga hinna eest
Kui kõik oleks Konradi enese teha jääks ta lihtsalt voodisse lesima
Proua Woods tahaks et teda alatasa raudu pandaks ja vägistataks
aga ainult tagantpoolt ja see peab härrasmees olema
Guido Ronconi ainus soov on unio mystica
Fred Podritzke tahaks torujupiga peksta kõiki neid hulle värdjaid
kuni nad enam ei liiguta
Kui Karel ei saa kohe kurgisalatit ja kooreklopsi hakkab tal katus sõitma
Buckil on vaja ainult üht sähvatust mitte midagi muud

Ja rahu maa peal ja heeringavõileiba ja võimuvaba diskursust ja beebit
ja maksuvaba miljonit ja ägamist mis muutub teatud väikesteks lämmatatud
karjeteks ja plüüsist puudlit ja vabadust kõigile ja pea mahavõtmist ja
et välja langenud juuksed üleöö tagasi kasvaksid

Gedichte 1955-1970

TOMAS TRANSTRÖMER. Minnena ser mig

2011-10-16T13:42:00.002+03:00

MÄLESTUSED NÄEVAD MIND

Juunihommik, veel on liiga vara
ärgata ja liiga hilja uuesti uinuda.

Pean minema välja rohelusse, mis on täis
mälestusi, ja nad saadavad mind pilguga.

Neid ei ole näha, nad sulavad taustaga
kokku, ideaalsed kameeleonid.

Nad on nii lähedal, et kuulen nende hingamist
kuigi linnulaul on kurdistav.

Det vilda torget, 1983

DUNYA MIKHAIL. The War Works Hard

2011-10-14T17:10:00.010+03:00

SÕDA TEEB KÕVASTI TÖÖD

Sõda on vaimustav!
Nii agar
ja efektiivne!
Ta äratab sireenid
juba hommikul vara,
saadab kiirabi
üle linna laiali,
paiskab vuhinal laipu lendu,
keerab haavatutele kanderaamid lahti,
päästab emade silmist
vihmahoo valla,
kaevab varemetest
kõiksugu olevusi välja...
Mõned on elutud ja läikivad,
mõned kahvatud ja tukslevad alles...
Laste peades
tekitab ta suurimaid küsimusi,
lahutab jumalate meelt,
läkitades taevasse
rakette ja lõhkekehasid,
põldudele külvab ta miine,
lõigates auke ja muhke,
ergutab peresid pagema,
seisab vaimulike kõrval,
kes kuradit neavad
(vaene kurat, tulelõõmas
on ta ühekäeliseks jäänud...)
Sõda aga toimetab ikka, ööd-päevad läbi.
Ta inspireerib türanne
pikki kõnesid pidama,
jagab ordeneid kindralitele
ja teemasid luuletajatele.
Ta edendab
kunstjäsemete tootmist,
muretseb kärbestele toitu,
lisab lehekülgi ajalooraamatusse,
kehtestab tapja
ja tapetava võrdsuse,
õpetab armastajad kirju kirjutama,
harjutab neiud ootama,
täidab ajalehed
artiklite ja piltidega,
ehitab orbudele
uusi maju,
kosutab kirstutegijaid,
patsutab
hauakaevaja õlale
ja joonistab juhi näole naeratuse.
Sõda teeb oma tööd kõige usinamalt!
Ja ometi
ei kiida teda keegi.

The War Works Hard, 2005

HÉDI KADDOUR. Le Chauffeur

2011-10-06T18:19:00.004+03:00

BUSSIJUHT

Mis vaevab küll bussijuhti,
et ta Ooperi väljakul maha tuli,
kõnnitee äärde istus
ja tasakesi pisarate purskkaevuks
muutus? Möödaminejad
kummardavad ühise, üldarusaadava
kurbuse kohale ja tahaksid,
et ta neile räägiks, kuidas ammune tuul
metsast tulles seeliku üles leidis,
või kuidas vend talle ükskord torkas:
„Su varigi ei taha sind enam näha.”
Bussijuht, jalgupidi vees, oskab
vaid korrutada: „See töö on raske
ja inimesed pole kenad.”

Jamais une ombre simple, 1994

TAPANI KINNUNEN. Amerikkalainen parranajo

2011-10-03T12:28:00.005+03:00

HABEMEAJAMINE AMEERIKA MOODI

Mulle tehti kingitus:
habemeajamine ameerika moodi.
Astun lumesajust
rohelisse juuksuritooli,
sale neiu
muudab olemise mõnusaks.
Kuumi ja külmi rätte
lajatab vastu nägu,
tahenen ja mahenen;
lõug lüüakse vahtu.
Tunnen, kuidas kõril
libiseb terav nuga,
see on nagu seks.
Lõug lüüakse vahtu
kolm korda järjest,
see rahuldaks küll
iga meest.
Nägu hõõrutakse,
jälle lajatab kuumi
ja külmi rätte.
Vaatan ennast peeglist:
ikka sama mees.

Amerikkalainen parranajo, 2009

JANIS ELSBERGS. Es eju pa ielu un brīnos

2011-09-23T14:35:00.010+03:00

Käin mööda tänavat ja imestan,
miks ma jälgi ei jäta.
Seda teed pidi käisin ka eile.
Eluaeg olen seda teed käinud.

Tagasi vaatamata.
Kardan, et ei leiaks oma varju.

"Oled sa elus?"
küsib äkki üks purjus härrasmees.

"Jajah," vastan kähku.
"Jajah," vastan
nii kiiresti
kui saan.

Rita kafija, 1996

STEIN MEHREN. Vi snakker

2011-09-17T22:27:00.002+03:00

ME RÄÄGIME

Me räägime sama keelt, kasutame
samu sõnu, ütleme sedasama samade
asjade kohta. Aga kas me mõistame teineteist
Või ainult teeme nii nagu mõistaks

Sõnad päästavad kaotatu
Kirjutatud keelde kuhu nad ju kadusidki
Sõnad kividel, mis hoiavad surnuid
maa all paigal. Lohutamatud

Keelega on nagu vana majaga
Meil on kapitäis võtmeid
lukkude jaoks, mis ammu välja vahetati
uste jaoks, mida enam olemas ei olegi

Muremüürid, unustamispaigad, haavaarmid
Jumalad teavad, et kasutame sõnu
mistahes otstarbeks peale selle milleks nad loodi
Pole ühtki teist keelt milles seda teada

Imperiet lukker seg, 2004

ROBERT CREELEY. Peace

2011-09-05T15:32:00.006+03:00

RAHU

Silmitsed lihakirvest,
vend – pole sõnu.
Anna ainult
gaasi, ja lenda.

Tühi jutt, eks ole,
ega ma nõnda ei räägigi
enam. Hambad
on hellad.

Aga kui ootad veel
ära, ja lööd
endale kõva esemega
vastu pead,

siis taipad, et sinagi
olid kord noor nagu minagi,
jessuke, värdjad
juba tulevad. Kirjutasin

ükskord raamatu, ise
kõrvuni armunud
substantsiaalsetesse objektidesse.
Enam ei ole, võin

lasta siit jalga
või siia tulla
või minna sinna
või siia, viie minutiga.

Pärastpoole. Tahtsin
lihtsalt öelda, et olin
seda või teist, taipad ju isegi,
muud ei midagi, vend.

Later, 1979

ØYVIND RIMBEREID. Syrin

2011-08-28T22:33:00.006+03:00

SIREL

Kui Kafkal
oli "Näljakunstnik"
redigeeritud,
aga enne kui Dora
tõttas lilli otsima,
et ta veel jõuaks
nende lõhna tunda
kuni pole hilja,
kritseldas ta
paberilipakale, et oli
"meeletult himustanud
vett, igatsenud
hiiglaslikke veesuutäisi"
mööda ärasöödud
kõrisõlme voolama,
ise hästi teades, et
surijad vett
ei joo,
"aga on lilli,
mis surreski
joovad,
rääkimata sirelitest,
mis joovad
vett ka veel
pärast."

Herbarium, 2008

HANS MAGNUS ENZENSBERGER. Lied von denen, auf die alles zutrifft und die alles schon wissen

2011-08-19T13:49:00.006+03:00

LAUL INIMESTEST, KES KÕIKE JUBA TEAVAD

Et midagi tuleb otsekohe ette võtta
seda me juba teame
aga et praegu on veel vara midagi ette võtta
ja et praegu on niikuinii liiga hilja midagi ette võtta
seda me juba teame

ja et meie käsi käib hästi
ja et ta käib hästi ka edaspidi
ja et sellel pole mitte mingit mõtet
seda me juba teame

ja et meie oleme süüdi
ja et meie ei saa midagi parata et me süüdi oleme
ja et meie oleme süüdi et me ei saa midagi parata
ja et see on meid ära tüüdanud
seda me juba teame

ja et võib-olla oleks targem oma suumulk kinni hoida
ja et meie oma suumulku kinni ei hoia
seda me juba teame
seda me juba teame

ja et meie ei saa kedagi aidata
ja et meid ei saa keegi aidata
seda me juba teame

ja et meie oleme väga andekad
ja et meil on valida eimillegi ja eimiski vahel
ja et seda probleemi me peame põhjalikult analüüsima
ja et me paneme tee sisse kaks tükki suhkurt
seda me juba teame

ja et meie oleme rõhumise vastu
ja et suitsud lähevad kallimaks
seda me juba teame

ja et me alati näeme mis tulemas on
ja et meil on alati õigus olnud
ja et sellel pole mitte mingit tähtsust
seda me juba teame

ja et see kõik on tõsi
seda me juba teame

ja et see kõik on pettus
seda me juba teame

ja et see kõik on
seda me juba teame

ja et kõik see ei ole midagi uut
ja et elu on ilus
seda me juba teame
seda me juba teame
seda me juba teame

ja et me seda kõike juba teame
seda me juba teame

Gedichte 1955-1970

CAROL ANN DUFFY. Job Creation

2011-08-05T12:22:00.004+03:00

TÖÖKOHA LOOMINE

(Ian McMillanile)

Gulliver veeti põhjamaale.
Ta lamab linna serval
ja magab.
Norskab pilkases öös nagu äikesemürin.

Rahvas räägib, et talle tehti mingi süst,
mõned kujutavad ette, et ta on maastik,
mis võib püsti tõusta ja omil jalul käia.

Meile öeldi: võtke need köied.
Köitke ta maa külge kinni.
Me maksame teile.
Köitke Gulliver nende köitega.

Orjasin terve päeva ta vasaku põlve kallal,
kuni selle taha
loojus päike
ja ta silmile kogunes pilvi

ja pimedus vajus ta õlgade peale
nagu töökoht.

The Other Country, 1990

RENATUS DECKERT. Odysseus

2011-07-28T10:33:00.005+03:00

ODYSSEUS

Ta kiskus sillutist üles: hommikuhämaras ühel
ristmikul
idarajoonis.
Küüned olid tal
nagu küünised, käed suured kui labidad.
Mööda kihutavad autod
riivasid teda.
Higi pritsis talle silma,
nii et ta oli pime
nagu kükloop.
Üleskistud kivid pildus ta hooletult
laiali.
Ruudud raksatasid:
ähvardavalt välkusid nende killud läbi suitsu.
Küüned mustad ja verised,
hakkas ta karjuma
ja põlvitas nuuksudes liivale, mis nüüd
oli ilmunud kivide
ja tõrva alt.
Kui ristmikule lendasid sinised sireenid,
puudutasid ta huuled
värisedes
randa.

Lyrik von Jetzt: 74 Stimmen, 2003

CLARE POLLARD. Thirtieth

2011-07-16T17:43:00.003+03:00

KOLMEKÜMNES

Sandy Dennis laulab: kuhu kaob küll aeg, kes teab?
ja need pole ju meie, pühapäeva pärastlõunal ikka veel pidutsemas,
rasvase päikese all raskelt aiatoolile nõjatumas,
pärast ööd täis kahvatuid kõverjooni;
pärast džinnist ja vaarikaviinast improviseeritud kokteile.

„Ta sai kolmekümne üheselt surma,” ütleb keegi ja õngitseb
tuhasest lägast oliivi.
„Kukkus trepist alla.”

Ja ma tean, et mul on seljas räämas, sädelevad hilbud; eilsed alukad.
Libistan keelega mööda igemeid, selg vastu seina kuslapuu all,
püssitoru maik on suus.

Mobiil välgub EMME. Keegi ei võta vastu.
Emad muretsevad ikka, sest kell tiksub:
meie ühetoalised korterid,
meie munasarjad.

Selle asemel täidame plasttopsid siidriga
ja vaatame herilaste tiirutamist ümber lavendli;
suur taevas täis kiudpilvede raase –
lapsuliblikas lendleb hetkeks, siis maandub
mustaks tõmbunud kondile.

Mu sõbrad, oleme nii õnnelikud ja vastikud,
ja maksame selle eest homme.

Changeling, 2011

KONSTANTINOS KAVAFIS. Φωνέσ

2011-07-04T12:38:00.008+03:00

HÄÄLED

Surnute, või kadunute,
kes on meie jaoks kui surnud,
armsad täiuslikud hääled.

Mõnikord räägivad nad meiega unes;
mõnikord kuuleb vaim neid mõttes.

Ja nende häälekajas kaigub
hetkeks vastu meie elu varajane luule –
nagu hääbuv muusika öös.

[1904]

TERENCE WINCH. Mysteries

2011-07-03T14:31:00.003+03:00

MÜSTEERIUMID

Eile õhtul ma muudkui rääkisin mingis
vanaaegses keeles, sest olin just lugenud
Poe’d ja mõtlesin tema peale. Lugesin „Mõrtsukatööd
Rue Morgue’il”, seda peetakse kõige esimeseks
detektiivilooks. No kesse tegi? arutasin omaette.
Tuli välja, et mõrtsukas oli orangutan.
Minu meelest on detektiiviloo žanril üpris
totakas eelkäija. Vanasti käisin tihti
Bronxis Poe’ maja vaatamas. Jumaluke, Poe
oli vist kääbus, mõtlesin iga kord. Kõik oli seal
nii pisike. Poe suri Baltimore’is, ja mis siin imestada.
Baltimore’is on rahvas suurt kasvu ja otsekohene.
Õhtusöögi ajal rääkisin Dougile ja Susanile
„Mõrtsukatööst Rue Morgue’il”. Ütlesin, et pole
veel lõpuni jõudnud, aga mul on kahtlane tunne,
et mõrtsukas on orangutan, kui just ei tule mõnd
ootamatut pööret. Selle peale pani Doug ette,
et võksime hakata koos sellist krimkade sarja kirjutama,
kus mõrtsukas oleks alati orangutan.

The Great Indoors, 1995

VINAY DHARWADKER. Houseflies

2011-07-01T13:51:00.005+03:00

TOAKÄRBSED

Majavangis oleme
nagu paar,
sikasaka vilksatame siia-sinna
suveakende ekraanil:

laenurka, see on ju
tagurpidi põrand,
kus meie kohal näib kõrguvat
tohutusuur tuba,

me nuhutame teineteist,
põimime ühte
kaksteist karvast jalga,
pea pööritab metsikult,

vaadates oma peegelpildi
paljunemist tuhendekordseks
kuppelsilmade igal naastul,
kui hakkame paarituma.

Ariel, 1998

PAUL CELAN. Auge der Zeit

2011-06-20T01:41:00.003+03:00

AJA SILM

See ongi aja silm:
viltu vaatab ta
seitsmevärvilise kulmu alt.
Tema laugu pesevad tuleleegid,
tema pisar on aur.

Pime täht kihutab ta poole
ja sulab kuumal ripsmel:
maailmas läheb soojaks,
ja surnud
punguvad ja õitsevad.

Von Schwelle zu Schwelle, 1955

RON WINKLER. Kaltes klares Nordmeer

2011-06-18T15:29:00.007+03:00

KÜLM SELGE PÕHJAMERI

vesi oli selge nii selge.
vesi oli selge nagu vesi, mis on selge.
selge nagu vesi, mis paistab olevat selge.
nagu siis kui.
nagu vesi, mida võiks kallistada, riita laduda
või kirjaga ära saata.
selge nagu Pythagorase teoreem.
termodünaamika esimene seadus.
oleks tore, kui see ka vee puhul kehtiks.
nii väga selge kui sininegi, roheline, vedel, hall, staatiliselt dünaamiline.
selge nagu universumi parem pool.
nii selge, nagu vaadeldaks seda (vett) läbi ketta,
mis on tehtud selgest ja peaaegu selgest veest.
nagu justkui.
selge nagu selge vee kala.
selge nagu ebatõelise terrori tegelik mõju tegelikkusele.
nii selge nagu seegi, et kalad on söödavad
liikumised ja laevad
söögiks kõlbmatud reisid.
enamasti.
mitte nii selge nagu H2O.
selge, nagu vesi (see) ei olekski iseendaga
korrutatud.
nii selge, nagu vesi ei olekski transtsendents,
vaid hoopis substants.
nii selge, et võrdväärtus millimallikas paistab täiesti ebaselge.
ja tegelikult ka
hoopis selgem kui
justkui.

Frenetische Stille, 2010

JACKIE KAY. Even the trees

2011-06-15T23:06:00.006+03:00

ISEGI PUUD

Isegi puud õues tunnevad seda, nende peened oksad
nende halastuse kuues meel,

nad painduvad tuule käes ja paluvad tormilt,
et ta tooks andestust,

ja liituvad vaikuse kogudusega; selle kõrge tunnistajaga.
Puu külge seotud mees, keda piitsaga peksti

ei läinud enam kunagi puuvillapõllule tööle. Varajases
valguses, õrnas, südameid murdvas,

luukarva valguses hõljus põldude kohal üks laul;
läbi sajandite sammus ühe naise mälestus,

ikka edasi ja edasi, sinine laul tema südamelöögis,
vanas autos, mis sõitis üle

raudteerööbaste; hoiatushüüd –
kas seepärast mäletamegi üht ja mitte teist;

bassihäält, piitsa vihinat, imelikku
lämbuvat tuult, sinikaid, mis hõljuvad õrnas õhus

nagu lehed ja maanduvad, maanduvad, siia; otse siiasamma.
Kõik, mis kord juhtus, võib uuesti juhtuda.

Other Lovers, 1993

XHEVAHIR SPAHIU. Udhëtimet e mia

2011-06-01T00:02:00.006+03:00

MINU RÄNNAKUD

Ma saduldan pilve
üle minu mägede ratsutama,
kui vihma vaja, neid pisaratega kastma.

Ma saduldan hobuse
tuule maitset tundma,
kui armastus mind ootab.

Ma saduldan jõe
mind avamerele viima,
laevu voogudel kandma.

Ma saduldan puu
et ta lindudeta ei leinaks,
et ta juured sügavamale maasse tungiks.

Ma saduldan unenäo
jaluste ja ohjadeta,
mind homsesse kandma.

Ma saduldan laulu
ta jumala, ta orjana – laulma
liikumisest tardumuse harjalt.

KIM HYESOON. I'll Call Those Things My Cats

2011-05-30T22:04:00.006+03:00

NIMETAN NEID OMA KASSIDEKS

Nad on elus:

Räägin oma nähtamatutest kassidest. Nad on elus. Iga päev munevad nad kaks muna. Munemata nad paljuneda ei suuda. Pärast kevadist suurpuhastust on nad väljasuremisohus. Kui korra peale puhuda, lendavad nad kohe laiali. Jah, kassid on alati elus, igas nurgas.

Nad on väga väikesed:

Mul pole vaja neile süüa anda. Sest mina, nähtav, jätan neile ikka oma surnud naha tükikesi. Sest mu kassid on nii imepisikesed, et võivad ehitada eluaseme ühteainsasse surnud naha tompu.

Nad jäävad vaevu ellu:

Pühkides kukuvad nad maha, imedes seedivad ära, juba kerge köhatuse peale lasevad sabad sorgu. Mu kassid on nii imepisikesed, et kui panna nad mikroskoobi alla ja suurendada 500 korda, 1000 korda, võib nende kauneid huuli vaevu liikumas näha. Üks on küll päris suur. Ta väriseb hirmust, et mu hingeõhk võiks ta minema puhuda, ta kardab isegi udusule puudutust. Külma vastu nad ei saa. Suvel ei või ma uksigi lahti teha. Nad jäävad vaevu ellu. Vaesekesed. Palun nimetage mind kasside emaks. Nad on nii imepisikesed, et ma ei saa neid kallistada. Pole midagi parata. Vähemalt oma pooridesse võin nad tallele panna. Raamaturidade vahelt piilub üks punane kass. Nii armas. Igal pool on kasse. Nad on mu ajurakkude sees. Kaks muna päevas. Kaks muna teki all. Punased silmad, armsad njäud. Mu kassid, diivani taha pugenud. Kui koolist koju tulen, tõmbavad nad endale kapi otsas tolmuvaiba peale – nurrumine, njäugumine.

Ometi:

Need kaunid olendid. Kui ma ükskord hinge heidan, söövad nad mu ühe sekundiga ära. Kui sadama hakkab, pean nende pärast nahkdiivani õue tirima. Isegi mu ninasõõrmetesse ehitavad nad hooneid. Nad kugistaksid alla isegi mu elevandi. Nad on nagu tähed, mida päevavalgel ei näe.

Mommy Must be a Fountain of Feathers, 2008

LOFTUS MARAIS. Still Life With Wild Life

2011-05-28T17:31:00.006+03:00

STILL LIFE WITH WILD LIFE

kõik magavad. ka kareni mees,
kes päeval muru niitis.
aga karen ise ei saa und
oma maitsekas öösärgis, karbi ees:
mingi david attenborough eri.
lõvid rebivad antiloope tükkideks.
sebrad paarituvad.
üks kärbes kaob mürgise õie sisse ära.
ta võtab lonksu sooja piima, paneb klaasi
joogialusele, vaatab edasi.
väljas kasvab vaikselt rohi

Staan in die algemeen nader aan vensters, 2008

CARLOS DRUMMOND DE ANDRADE. Mundo grande

2011-05-15T22:03:00.004+03:00

SUUR MAAILM

Ei, minu süda ei ole maailmast suurem.
Ta on palju väiksem.
Tema sisse ei mahu isegi mu vaev.
Mulle meeldib sellest omaette arutada.
Uhkustan sellega enese ees,
kisendan sellest iseendale,
kirjutan sellest päevikutesse, paljastan ennast
jõhkralt raamatukogudes:
minule on kõiki vaja.

Jah, minu süda on väikene.
Nüüd alles näen, et isegi inimesed ei mahu tema sisse ära.
Inimesed on ju väljas, nad on tänaval.
Tänav on tohutu. Suur, palju suurem kui arvasin.
Aga isegi tänavale ei mahu kõik inimesed ära.
Tänav on maailmast väiksem.
Maailm on suur.

Tead ju küll, kui suur maailm on.
Oled näinud laevu, täis naftat ja raamatuid, puuvilla ja liha.
Oled näinud eri karva rahvast,
nende erisuguseid vaevu,
tead küll, kui raske on kõike seda taluda, kõike seda koguda
ühteainsasse inimrinda... ilma et ta lõhkeks.

Pane silmad kinni ja unusta.
Kuulata vett akende peal,
vesi on nii rahulik, ta ei kuuluta midagi.
Ometi tilgub ta käte peale,
nii rahulikult! Kohe uputab ta kõik...
Kas uppunud linnad sünnivad uuesti?
Kas uppunud inimesed tulevad tagasi?

Mu süda ei tea seda.
Mu süda on rumal, naeruväärne ja habras.
Taipan alles nüüd,
kui kurb see on, et ma mõnesid asju ei tea.
(Individuaalses üksinduses
õppisin selgeks keele,
millega inimesed omavahel suhtlevad.)

Vanasti kuulasin ingleid,
sonaate, luuletusi, pateetilisi pihtimusi.
Nüüd kuulan inimeste häält.
Olen tõesti palju vaesem.

Vanasti rändasin
väljamõeldud maadel, kus elada lihtne,
muretutel saartel, ometi oli see väsitav ja kutsus enesetapule.

Mu sõbrad olid saartel.
Saared jäid elaniketa.
Ometi pääsesid mõned ära ja
tõid teate,
et maailm, suur maailm kasvab iga päev,
tule ja armastuse vahel.

Nüüd võiks mu südagi kasvama hakata.
Armastuse ja tule vahel,
elu ja tule vahel
kasvab mu süda kümme meetrit ja lendab õhku.
– Oi tulevane elu! Meie loomegi sind.

Sentimento do Mundo, 1940

CLAIRE ASKEW. The Mermaid and the Sailors

2011-05-13T21:45:00.015+03:00

NÄKINEID JA MEREMEHED

Ma tõmban neid vist ligi.
Nad tulevad mu juurde keereldes
nagu puksiirlaevad
hämarikus – vankuval sammul.
Võtavad kursi
üle baari põranda.

Mõnel on vaja oma elulugu
pajatada. Üks meenutas saatuslikku ööd
mereväes: kuidas ta kukkus Shanghaisse
mineva sõjaväelaeva ahtrist vette.
Ta ütles, et seisis kolm päeva
rifi otsas ja palvetas – ja hiljem
klammerdus minu külge
nagu uppuja.

Tihti on nad pisut vanemad, ja mida rohkem
purju jäävad, seda imelisemad
on lood. Mulle on jutustatud
kümne-aastastest vangipõlvedest
Brasiilias – smuugeldamisest
ja vahendamisest – ja nii palju kordi
sadadest säravatest neetidest,
mida armilised käed tinutavad
Tema Majesteedi laevakeredesse.

Minu punased juuksed on söödaks,
nad kihavad nagu kalaparved
ümber helendava kärbse. Libisevad
kartlikult külje alla viskiklaasi
ja looga, võib-olla pillates teravmeelsuse,
mis tuli pähe ukse taga,
tänaval sigaretti süüdates.
Nad hüppavad pea ees sisse, otsekui läbi jää,
ja tõusevad pinnale sätendades
ja hingeldades, oodates päästmist.

The Mermaid and the Sailors, 2011

GÜNTER GRASS. Racine lässt sein Wappen ändern

2011-04-19T16:53:00.002+03:00

RACINE MUUDAB OMA VAPI ÄRA

Heraldiline luik
ja heraldiline rott
moodustavad – ülal luik,
all rott –
härra Racine’i vapi.

Racin mõtiskleb tihti
oma vapi üle ja naeratab,
justkui teaks, mida vastata,
kui sõbrad pärivad luige kohta,
aga mõtlevad rotti.

Racine seisab
tiigi veeres
ja otsib luuleridu,
mida ta jahedalt ja mõõdukalt
kuuvalguse ja veepeegli abil valmistada oskab.

Luiged magavad
madalas vees,
ja Racine mõistab seda vapiosa,
mis on valge
ja toetab peapadjana ilu.

Aga rott ei maga,
ta on vesirott
ja näksib, nii nagu vesirotid ikka,
luike vee alt
tagumikust.

Luik kiljatab,
vesi lööb virvendama,
kuuvalgus tuhmub ja Racine otsustab
koju minna
ja vapp ära muuta.

Heraldilise roti võõpab ta paksult üle.
Ometi jääb see vapilt lakkamatult puuduma.
Valeva, tumma ja rotituna
magab luik oma etteaste maha –
Racine ütleb teatrist lahti.

Gleisdreieck, 1960

BO CARPELAN. Kväll

2011-04-18T18:18:00.007+03:00

ÕHTU

Vaata, kuidas õhtu õitseb –
Vaata, kuidas maa kingib taevale,
mis on täis tuhandeid kadunud tähti,
vaikuse

Vaata, kuidas kõik on vastupanuta
mähitud armastusse, vaikusesse, õrnusesse.
Ainustki tõelisust pole alles.
Ainult uni.

Õhtu imeline rahu –
Kuule, kas keegi läks just mööda?
Ei, peale meie ei saa ju siin olla
kedagi.

Som en dunkel värme, 1946

FRANCIS PONGE. L’Huître

2011-04-07T22:36:00.004+03:00

MERIKARP

Merikarp, keskmise munakivi mõõtu, aga näeb krobelisem välja, on värvilt ühtlasem, säravvalge. Kangekaelselt suletud maailm. Ometi saab ta lahti teha: tuleb hoida teda köögiräti õõnsuses, võtta sälguline, kaval puss ja proovida mitu korda. Uudishimulikud sõrmed lõikavad endale sisse, küüned murduvad: töö on rõve. Lüües jääb kestale valgeid, halosarnaseid sõõre.

Seal sees on terve maailm, söödav ja joodav: pärlmutterlaotuse all (sõna otseses mõttes) heidavad ülemised taevad alumistesse, moodustades ainuma mülka, rohekaspüdela pauna, mis voolab ja voogab lõhnade ja vaadetena, ääristatud tumedast pitsist narmastega.

Haruharva pärlendab nende helkjas mutterkõris üks valem, selle võib ehteks noppida otsekohe.

Le Parti pris des choses, 1942

PABLO NERUDA. Puedo escribir los versos más tristes esta noche

2011-04-04T00:05:00.006+03:00

Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.

Kirjutan näiteks: „Öö on tähti täis,
nad on sinised ja värelevad kauguses.”

Öine tuul keerutab taeva all ja laulab.

Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.
Ma armastasin teda, ja vahel armastas temagi mind.

Öösiti, öödel nagu täna, hoidsin teda käte vahel.
Suudlesin teda lõputult otsatu taeva all.

Ta armastas mind ja vahel armastasin tedagi.
Kuidas võinukski mitte armastada tema suuri liikumatuid silmi.

Täna öösel võin kirjutada kurvimaid ridu.
Mõelda, et teda pole. Tunda, et olen ta kaotanud.

Kuulata otsatut ööd, veelgi otsatumat ilma temata.
Ja rida langeb hinge nagu kaste aasale.

Mis sest, et mu armastus ei suutnud teda hoida.
Öö on tähti täis ja teda pole minuga.

See ongi kõik. Keegi laulab kuskil kaugel. Kaugel.
Mu hing ei ole ta kaotusega rahul.

Mu pilk tahab teda leida, et ta ligemale tuua.
Mu süda otsib, aga teda pole minuga.

Seesama öö, mis muudab valgeks needsamad puud.
Aga meie, me pole needsamad, kes olime siis.

Ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga armastasin hullupööra.
Mu hääl otsis tuult, et puutuda ta kõrvu.

Teise oma. Ta saab teise omaks. Nagu enne minu suudlusi.
Ta hääl, ta kirgas keha. Ta põhjatud silmad.

Ma ei armasta teda enam, see on kindel, aga võib-olla ikkagi armastan.
Armastus on nii lühike, unustus on nii pikk.

Sest öösiti, öödel nagu täna, hoidsin teda käte vahel,
mu hing ei ole ta kaotusega rahul.

Kuigi see on ehk viimane valu, mida tema pärast tunnen,
ja need on viimased read, mida talle kirjutan.

Veinte poemas de amor y una canción desesperada, 1924

GÜNTER GRASS. Müll unser

2011-03-28T20:48:00.005+03:00

MEIE PRAHT

Otsisin kivi ja leidsin
sünteetilisest massist
ühe ellujäänud kinda.

Iga sõrmeots rääkis.
Ei, mitte lollakaid meremehejutte,
vaid seda, mis alles jääb:

meie praht
mööda mererandu.
Ise kadusime ära, ja ometi
ei kaotanud keegi midagi.

Novemberland, 1993

GRO DAHLE. Dette er min katedral

2011-03-20T21:47:00.003+02:00

SEE ON MINU KATEDRAAL

See on minu katedraal
ütleb ahv
See puu
See nooleots
See pärnapuu aias
See tuhk
on minu kirik
mida levitan üle kogu aasa

Ütleb ahv puu otsast
Ütleb ahv puu otsast

Ja puu otsast
on näha merd
ja ma kuulen kuidas ta laulab

ja ta laulab
ja laulab
ütleb ahv puu otsast

Apens evangelium, 1989

MARK HADDON. Poets

2011-03-12T21:15:00.007+02:00

LUULETAJAD

Nad on harva jalgrattasportlased
ja enamasti õndsas teadmatuses

sellest, kuidas töötab bensiinimootor.
Aga taksodes tunnevad nad end hästi.

Pärast keskööd lähevad nad liikvele
ja otsivad nalja pärast välja

sööbiva sinise vedeliku,
mille sa Mallorcalt ostsid, ja ärkavad hilja.

On terveid tänavaid,
kus nende teoseid ei teata.

Prillid,
sõjaväelasest isa

ja pikk maa naabertallu
muutsid nad üksildaseks.

Lemmiklooma matused
olid neil suurejoonelised.

Keegi ei mõista neid.
Nad on selle üle üleliia uhked,

sest on vältinud
sissetuleva posti

ja juuksurite
vennaskondi.

Nad panevad kirja ühe sõna
ja siis veel ühe.

Tavaliselt on see vale.
Mahakriipsutusi on neil musttuhat.

Nad istuvad rongis
ja sõidavad videviku saabudes läbi tööstuslinnade,

märkavad kraanade siluette
vastu violetset taevast

ja seda, kuidas tassi valatud koor
kohvi sees kurrutab ja lainetab

ja kuidas mõlemad
õrnalt sosistavad: „Surm”.

The Talking Horse and the Sad Girl and the Village Under The Sea, 2005

LJUBOMIR NIKOLOV. Улица

2011-03-07T17:25:00.006+02:00

TÄNAV

Ärkan ja akna taga märkan:
päike oleks täna justkui suurem.
Väljas muruplatsike, lösutab seal kassike
ja teeskleb surnut.
Aknalaual vaasike, vaasis õitseb roosike, jalad
põlvist saati maha lõigatud.
Ei tea, mis täna juhtuda võiks?
Alati juhtub ju midagi. Aeg on ju selline.
Aega on vaja tilgale, et pilve tagasi jõuda.
Ja aega on vaja pisarale, et silma tagasi tulla.
Vihmale on vaja aega, et kuskil maha sadada.
Ja tündersepale, kel kõrva taga pliiats, on vaja mitu päeva,
et veini jaoks maja ehitada
ja idaküljele aken teha, punnist kõvasti kõrgemale.
Aega on vaja asjadele ja inimestele.
Oreliviledele kirikus aega vaibuda,
maisiteradele põllul aega vareseid sööta.
Aega on vaja koerale, kelle ümber sumisevad kärbsed
(võib-olla lasksid jahimehed ta kogemata maha),
aega heki sees lamada ja tasakesi oodata,
kuni sügisvihmade kaarik ta maa alla varjule viib.

Sirena nr 1, 2005

JACQUES ROUBAUD. Le passé

2011-03-02T19:57:00.003+02:00

MINEVIK

Naine ütles mehele: „Ilm on väga ilus.”
Järelikult
ilm oli ilus.
Kui ilm on ilus, pole ta tingimata väga ilus.
Kui naine oleks öelnud: „Ilm on ilus,”
kas mees oleks võinud mõelda, et teatavas mõttes
ütles naine veel
nii:
„Ilm on küll ilus, aga mitte väga ilus”?
Ei.
„Ilm on ilus” poleks tähendanud kõhklemist.
Kuid ka siis, kui naine oleks öelnud
„ilm on ilus”,
ei oleks ta kuulnud selles sõnu
(mees poleks kuulnud)
„ilm on ilus, ilm on isegi väga ilus”.
„Ilm on ilus”
poleks tähendanud
toonitamist.
Ja ometi, kui naine oleks öelnud „ilm on ilus”
(mida ta ju ei öelnud)
ja lisanud „isegi väga ilus”,
kas see oleks tähendanud, et naine mõtles,
et kui ta lihtsalt ütleb
„ilm on ilus”, ei ole ta küllalt täpne,
ei rõhuta piisavalt seda,
kui ilus on ilm?
Arvatavasti.
Kuid kas naine oleks võinud ka öelda
„ilm on väga ilus, ilm on isegi väga ilus”?
Ei.
Miks?
Sest nii ei räägita. Kui naine oleks öelnud
„ilm on isegi väga ilus” pärast seda, kui ta ütles
„ilm on väga ilus”,
oleks ta lausele „ilm on väga ilus”
lisanud abisõna „isegi”. Aga kui keegi ütleb
„ilm on väga ilus”, ei ütle ta kindlasti mitte,
et ilm on ilus, aga mitte väga ilus,
mille lisamine lausele „ilm on ilus”
oleks sama tõenäoline kui „ilm on isegi väga ilus”,
ja järelikult „isegi” ei sobi
lausega
„ilm on väga ilus”.

– Kas tõesti?

Kas ilm oli siis ilus?

– Ilm oli ilus.

La forme d’une ville change plus vite hélas que le coeur des hommes, 1999

HELEN MORT. The Word for Snow

2011-02-27T18:54:00.010+02:00

KUIDAS NIMETADA LUND

Innuitidel on kakskümmend kaks sõna
lume kohta, ütlesin ma, aga ta ei kuulanud,
ei tõstnud taignakausi kohalt pead,
pöidlad sõtkusid raevukalt jahu.
Muru oli härmas, aga õhk
tühi, ja ma mõtlesin, kuidas küll innuitid
sellist ootamist nimetaksid –
raadio mängib vannitoas iseendale,
tänaval äraeksinud
jäätiseautode hääled
linnas, kus meil pole

kahtkümmend kaht sõna ühegi asja kohta,
kuigi ma tean, kuidas nimetada
plastikust kääpaid, mille ümber
tiirutavad kajakad, silda,
kus üks streikija surma sai
ja kuhu tahetakse panna laternad,
et lapsed sinna ei roniks.
Vaatan aknast välja,
pilved kogunevad. Köögis sõelub isa
jahu, muudkui sõelub ja sõelub,
nagu otsiks ta sealt veel midagi.

the shape of every box, 2007

PASCALLE MONNIER. L'Été

2011-02-24T18:45:00.007+02:00

SUVI

Esimene ilus ilm on käes.
Esimene ilus ilm.
Ilus ilm tuleb tagasi.
Puu läheb tasakesi lehte.
Puu tõmbub mustaks, söestub me silme ees.
Valgus läheb valgeks. Valges valguses tõmbuvad puud mustaks.
Maa seest tulevad välja punased lilled.
Rohi läheb roheliseks, siis aga kollaseks.
Helesinine taevas hommikul, helevalge keskpäeval, sügavsinine õhtul
ja tume must, tume must!!! keset ööd.
Õhk tiheneb, muutub tihedaks ja aeglaseks, seda on raske paigast liigutada.
Sellepärast oksad kõiguvadki aeglaselt,
väga aeglaselt.
Aeglasemalt.
Aeglustumine.
Mõnus olemine.
Aeglane olemine.
Me käime väga aeglaselt.
Õhk läheb mõnusaks, laisaks, raskeks.
Üliraskeks.
Kätt on raske tõsta, ta tõuseb aeglaselt.
Varjud me ümber lähevad liikvele.
Nad on nüüd suured ja väga mustad.
Väga tumedad.
Meie varje on igal pool ümberringi.
Varjud meiega koos.
Vari puu all on hommikul väike ja kirgas,
õhtul suur ja tume.
Puu muutub iseenda varjuks.
Oksad kõiguvad ja vari tuleb okste küljest lahti.
Õhk läheb kõvaks, raskeks ja aeglaseks, ümberringi lehvib lõhnu.
Me peaaegu ei liigutagi enam.
Vaatame ainiti.
Oksi, mis kõiguvad ja liigutavad varje.
Kirgas hommikuvari ja must õhtuvari.
Sinine taevas hommikul, valge keskpäeval, siis jälle sinine ja must,
tume must.
Puudki lähevad mustaks.
Midagi rohelist ei ole enam.
Maa seest tulevad välja punased lilled.
Veel mõnusam, veel lõhnavam, veel aeglasem.

Bayart, 1995

LUKE KENNARD. The Murderer

2011-02-13T00:02:00.003+02:00

MÕRVAR

Läheme mõrvariga kohvi jooma.
"Vaata et sa oma kohvi ära ei mõrva!"
Tegin nalja. Mu naljad meeldivad talle.

Pärast virutan talle lauajupiga vastu nägu,
et ta ennast liiga hästi ei tunneks –
nii kohaneb ühiskonnaga paremini.

Tema suust niriseb verd nagu kraanist.
Minu vihjed meeldivad talle. "Kuule mõrvar!"
karjun ma. "Mõrvasid ka kellegi hiljuti vä?"

Mõrvarile meeldib sulgpalli mängida.
Kui ta kaotab, ütlen ma: "See on selle eest, et sa oled mõrvar."
Kui ta võidab, ütlen ma:

"Nojah, eks mõrvamine on ju
üsna hea trenn."
Ma ei lase mõrvaril unustada, et ta on mõrvar.

Kui ma mõrvariga tantsin, lasen tal juhtida,
sest ta tantsib minust palju paremini –
"Vaata ainult, et sa mind ära ei mõrva!" narrin teda.

Silmapiiril terendab vangla nagu suur tuhatoos –
pakun talle bussis aknapoolset kohta.
"Kuule, mõrvar, võileiba tahad?" küsin talt

"Või tahaksid sa pigem kedagi mõrvata?"
Mõrvar sööb võileiba juustu ja singiga .
"Ilmateade lubas lund," ütlen ma.

The Harbour Beyond the Movie, 2007

BO CARPELAN. Förbered deg

2011-02-11T17:10:00.006+02:00

Sea ennast valmis.
Otsi üles kõige hädavajalikum,
ka see kott, mida sa kunagi
ümber maailma vedasid.
Kas mäletad, kuidas sa
kõrbes kisendasid?
Sea ennast valmis.
Keegi ei vasta sulle,
mitte ainuski kaja.

Nya dikter, 2007

PASCALE PETIT. Atlas Moth

2011-02-08T22:41:00.006+02:00

ATLAS-PAABUSILM

Selle hiiglasliku atlas-paabusilma laiad tiivad
on nagu Hiina maakaart.

Siin on kaks Hiina müüri. Ja seal
mõlema esitiiva tipus, Mandžuurias,

on draakonipead kiskjate peletamiseks.
Aga mis aknad need seal kaardil on,

kus kristalsed soomused valgust läbi lasevad?
Justkui oleksid maa naha peal aknad,

mis õhtuti ikka lahti
lähevad. Äsja koorunud paabusilm

laskub mu käele ja väriseb –
nagu uus maailm, soojendamas end oma esimeseks lennuks.

The Treekeeper’s Tale, 2008

MORTEN SØNDERGAARD. flere og flere danskere

2011-02-04T18:18:00.004+02:00

aina rohkem taanlasi läheb tööle
aina rohkem taanlasi saab miljonäriks
aina rohkem taanlasi saab lapsi, kellel on dannebrog' kujuga sünnimärgid
aina rohkem taanlasi muretseb keskkonna pärast
aina rohkem taanlasi sõidab autoga Viini
aina rohkem taanlasi teeb suuga imelikke hääli
aina rohkem taanlasi sööb õuna koorega
aina rohkem taanlasi sooritab enesetappe
aina rohkem taanlasi guugeldab omaenda nime
aina rohkem taanlasi sünnib vasakukäelisena
aina rohkem taanlasi käib luuleõhtutel
aina rohkem taanlasi kannatab talvemasenduse all ja pidurdab autoga järsult, ilmaasjata
aina rohkem taanlasi räägib saksa keelt
aina rohkem taanlasi mängib pokkerit
aina rohkem taanlasi ei tunne end enam taanlasena
aina rohkem taanlasi käib hambaarsti juures lõunapool piiri
aina rohkem taanlasi lakub peeglit avalikes käimlates
aina rohkem taanlasi kirjeldab end kui õnnelikku inimest
aina rohkem taanlasi sõidab öösiti maal ringi ja viib läbi katseid lehma silmadega
aina rohkem taanlasi naudib üksi olles üliaeglasi liigutusi

At holde havet tilbage med en kost, 2004

KEKI DARUWALLA. Bird Eclipse

2011-02-03T17:53:00.004+02:00

LINNUVARJUTUS

Linnud tajuvad varjutust otse pilvelt,
see on hästi teada.
Kui aur päikese kinni katab,
ei jää nad sugugi vait.
Vihma käes vallandab linnuvidin
tumeda nimbuse.
Aga kui vahele astub planeet
ja muutub varjukujuks,
musta randi ümber
leekivad narmad,
tuhisetakse põõsasse, lehtede alla,
linnuraskeisse puudesse,
klammerdutakse pikkade
väätide külge
ja jäädakse surmvaikseks
nagu kössitavad lapsed,
kui uksest astub sisse
purjus, viinapime isa.

Night River, 2000

GLORIA POSADA. Bajo el cielo

2011-02-01T20:23:00.002+02:00

TAEVA ALL

Tähed
on Maa tähised
Meis elavad elemendid
voolivad keha –
ainet, ihu
ja soojust

Rünkpilved
liiguvad tuules
lahkuvad ja kohtuvad
ebamäärases ajas
Meid ootab kas
taastulek või lõpp

Siin taeva all
me ei teagi kui
vali on ilm

Naturalezas, 2006

JOHANO STRASSER. Litanei

2011-01-25T15:56:00.004+02:00

LITAANIA

Gert Heidenreichile

kõik mis suitseb
toob kasumit

kõik mis puhastab suitsevaid korstnaid
toob kasumit

kõik mis tapab
toob kasumit

mis hävitab inimesi ja linnu ja relvi
toob kõvasti kasumit

rahulepingud
toovad kasumit

ülesehitus purustatud maakohtades
tunnelite kaevamine sildade rajamine
hoonete ehitamine
toob kasumit

valede levitamine
toob kasumit

valedevõrgu ja valelike paljastamine
ohtrad lohutussõnad ja süüdistusedki
mõistuse kohtu ees

kõik mis on õiglane ja ebaõiglane
toob kõvasti kasumit

Labile Hanglage, 2010

ZAKARIYA AMATAYA. อะไรสัภอย่ๅง

2011-01-22T20:58:00.004+02:00

MIDAGI ON PUUDU

Siin universumis on vist midagi puudu
midagi, mis eksis väljapoole ajamõõdet
mida Kolumbus ega Odüsseus oma retkedel ei leidnud
mida kreeka ega araabia astronoomid ei avastanud
mida kogu maailma prohvetid unustasid kuulutada
mis kadus kosmose mustade aukude vahele

Midagi läks vist valesti
kui inimkonda kokku õmmeldi
miski läks veeuputuse ajal kaduma
miski jäi Noa laevast maha
miski jäi pühakirja üles märkimata
miski jäi Nostradamusel kahe silma vahele

Maa peal on vist juhtunud mingi arusaamatus
mis inimkonna arhiividest kaduma läks
mida Platon ette ei näinud
mida Nietzche ei osanud öelda
mida Einstein ei suutnud välja arvutada
midagi on puudu...

No women in poetry, 2010

LAWRENCE BANTLEMAN. In Uttar Pradesh

2010-12-22T16:48:00.005+02:00

UTTAR PRADESHIS

Maastik laotab käed:
üks neist on tasandik, mille kaugused
kerkivad sinu peopesas nagu mäekingud.
Teine on taevas, see laskub
nagu käsi putuka peale.

Jõesängid on kuivad nagu jooned,
mida käelugeja peopesalt loeb.

Siin, ajaloo tänavanurkadel,
peatusid aarialased.
Seda mäletatakse igas linnas
ja külas, vaeses, kurvas,
seal seisab lubjatud tempel
nagu tõelisuse hernehirmutis.

Tõelisus on suur must lind.
Kaevudes on sama palju mulda
ja vett, kui elus on müüte ja tõde.
Maa kasvatab suhkruroogu, pisut riisi
ja hirssi; aga elu
on ainult kausitäis valget riisi
kolmekümne tuhande näljase jumala jaoks.

60 Indian Poets, 2008

MARK HADDON. The Facts

2010-12-11T21:54:00.009+02:00

FAKTID

Tegelikult töötas kääbus kihlveokontoris,
jalas ortopeediline king.
Inetud õed ei olnudki õed, ega isegi mitte naised,
samuti polnud nad kaugeltki huvitatud printsist.
Lihtne raamatukoguhoidja nägi prillidega parem välja,
pomm oli ilma kellata
ja kui sundvõõrandatud veok paiskus vastu
silda, mis polnud veel päriselt valmis, sööstis ta otse
kuristikku ja plahvatas
tappes sedasi nägusa šerifi
ja ka tema toreda, aga rumala paarilise Bobi.

The Talking Horse and the Sad Girl and the Village Under the Sea, 2005

PABLO NERUDA. Oda al tomate

2010-12-08T18:10:00.005+02:00

OOD TOMATILE

Tänav
täis tomateid,
keskpäev,
suvi,
valgus
on lõigatud
pooleks
nagu
tomat,
tema mahl
voolab
mööda tänavaid.
Detsembris
poeb tomat
välja,
vallutab
köögid,
tuleb lõunaks,
võtab vaikselt
puhvetil
istet,
vaaside,
võitooside,
siniste soolatopside
vahel.
Ta valgus
on leebelt
majesteetlik.
Kahjuks peame
ta mõrvama:
nuga
vajub
tema ihu sisse,
üks punane
sisikond,
jahe
päike,
sügav,
põhjatu,
täidab Tšiili
salatid,
on rõõmsalt laulatatud
klaari sibulaga
ja selle tähistamiseks
valatakse
õli,
oliivi kuldset
andi
tema paokil poolkeradele,
pipar
lisab
maitset,
sool külgetõmmet:
see on tänane
pulmapidu,
petersell
heiskab
lipud,
kartulid
keevad mulinal,
praelõhn
koputab
uksele,
on aeg!
lähme nüüd!
ja laua
peal, keset
suve,
tomat,
maa täheke,
korduv
ja viljakas
täht,
näitab meile
oma ajukääre,
oma kanaleid,
suurt täiust
ja küllust,
kivita,
kestata,
lehtede ja okasteta,
kingib meile
oma kirgliku värvi
ja värskuse.

Odas elementales, 1954

TOR ULVEN. Konvolutten åpnes

2010-12-04T21:10:00.004+02:00

Ümbrik tehakse lahti:
udu
ainult udu
imbub välja.

Arusaamatu.
Juba arusaadav.

Sinu keel muutub aina
õhemaks, varsti
saab seda hingata,
varsti ei saa seda enam
hingata,

hingetu.

Etter oss, tegn, 1980

JOÃO CABRAL DE MELO NETO. Bancos & catedrais

2010-11-28T15:07:00.005+02:00

PANGAD JA KATEDRAALID

Kui sõitsime autoga
läbi Andaluusia, Sevilla,
lõid iga kiriku juures
mõtlikult risti ette.

Andaluusias tunneb kiriku
eksimatult ära:
laiad lubjatud müürid,
hallid kiviportaalid.

Ometi, kui me Madriidis
linna peal käisime,
märkasin, et lõid risti ette
igal pool, kus su meelest

miski kirikut meenutas.
Monumentaalne hoone
tekitas sinus tunde:
jälle üks katedraal.

Tahtmatult oli sul õigus:
katedraalid need polnud,
küll aga keskpangad,
sõna, kust filiaalid harunevad.

Pankade ees risti ette lüües
eksisid ainult pooleldi:
eks need ju ehitatudki selleks,
et eksitusest kasu saada?

Agrestes, 1985

ANDREA COHEN. Seven Dogs

2010-11-24T15:54:00.008+02:00

SEITSE KOERA

Inimese elu mõõt
on seitse koera.

Esimene koer ütleb: hakkame
sööma ja vett lakkuma

ja läheme metsa jalutama.
Magame tihti päikeselaikudes.

Tuleb palju oravate
tagaajamist, aga me

ei räägi surmast.
Inimene kõneleb

surmast omaette,
mitte teisele koerale, kes

peab õppima kõrval käima
ja ikka kutsumise peale

tulema. Seitse koera. Aga ühel
õhtul tulevad seitse

koera tema juurde seitsme
paari sussidega. See on trikk,

mida nad elus kunagi selgeks ei saanud.
„Kas juba on aeg?” küsib ta. Ja

tubli koerana jookseb ta
koos oma karjaga metsa.

Kentucky Derby, 2011

OLE SÖDERSTRÖM. Skriv skrivare

2010-11-19T23:28:00.008+02:00

kirjuta kirjanik kirjuta
midagi küsimata

see võlg
ei kannata oodata

kodus oled kui võõras
sõnadel on su jaoks ruumi

hetk puhkust
milleski, mis on kui
su enese pilk

En sommarsöndag vid havet, 1996

JÜRGEN NENDZA. Picknickkorb

2010-11-16T18:39:00.006+02:00

PIKNIKUKORV, üks tekk ja üks ilus mäng:
väljasõiduks rohelisse piisab sellest.

Alustasid ettevalmistusi.
Tuul tuleb nii nagu ikka tuule

varjust, ometi roheline eksitust ei tunne.
Küllap seepärast jooksebki su laps

läbi selle paokil akna su poole:
tema pea on vetruv õis, tema hääl,

päikesesamba vari, kasvab hämaras
ja jutustab, kuidas ta mängis kesk puude

valgusaastaid. Nüüd oleks õhtu, ja sinuni
rändab üks lause: kurbus, mida me kanname,

on sama raske kui magav laps.
Pöörad jälle piknikukorvi poole,

hüüad last. Ta tulebki jooksuga,
sa kuuled selgesti: rohi lööb laineid.

Die Gelegenheit der Wiese, 2007

CHARLES BERNSTEIN. Poem

2010-11-14T17:05:00.008+02:00

LUULETUS

Kõigepealt mõningad mõisted.
Esiteks, koer –
neile, kes pole siit pärit
ütlen igaks juhuks, et see on päris tavaline
koduloom, neli jalga ja saba.
Peab mainima, et
aastaajad luuletuses viitavad
Kirde-Ameerikale,
kus sügis tähendab seda, et lehed
langevad, talv on aga külm ja tavaliselt
hall – tihti
kasutan ma aastaaegu
metafoorselt,
nagu te seda peagi näete.
Klaasi all pean silmas kõva, läbipaistvat
materjali, kasutatakse näiteks
akende jaoks. Eessõnu kasutan tavaliselt
selleks, et anda edasi asjadevahelisi
suhteid, näiteks millegi kohal või
vahel olemist, samas kui tegusõnad viitavad
tegevusele – jooksmine või näiteks
kokkupõrkamine. Kui ma kirjutan mina, siis
viitab see tavaliselt minule endale, samal ajal
kui Dante viitab neljateistkümnenda sajandi
itaalia luuletajale, kelle ületamatust
„Põrgust” pärineb ka selle lühikese
lüürilise teksti stiil. Kuna te ei
näe käsikirjalist lehte, millelt ma
luuletust loen, täpsustaksin veel,
et iga rida algab suure tähega – see
annab edasi formaalsust ja
väärikust, aga ma ei loodagi, et
see kõik adekvaatselt kohale jõuaks,
kui ma seda luuletust teile
nüüd kõva häälega ette loen. Olen
kasutanud mitmeid võõrkeelseid
sõnu: Pierre on prantsuse
nimi, sarnane meie oma
Peetriga; tristesse, samuti prantsuse keelest,
tähendab kurbust ja achtung on
saksa sõna, mis tähendab tähelepanu.
Kaks asja veel. Kahe esimese
rea jooksul nimetatud kits on lihtsalt
üks tavaline kits. Ja kui ma lõpus
mainin ühte rohelist
diivanit, siis see on üks koht,
kus mulle tihti meeldib istuda.

With Strings, 2001

CAROL ANN DUFFY. Lovesick

2010-11-12T15:31:00.006+02:00

ARMUVALU

Leidsin õuna.
Punane, läikiv õun.
Tegin tast pilti.

Peitsin õuna pööningule.
Tegin katuseakna lahti
ja päike ütles: „Ohhoo!”

Õhtul vaatasin, et ta oleks kindlas kohas,
tähed itsitasid, kuu oli
kavala näoga. Mu õunake.

Mind ei huvita, miks te
mulle külla tulla tahate.
Minge minema. Teil on suured hambad.

Selling Manhattan, 1987

ROGER McGOUGH. Vegeterians

2010-11-10T22:30:00.007+02:00

TAIMETOITLASED

Taimetoitlased on julmad, mõtlematud inimesed.
Kõik teavad, et porgand riivimise ajal karjub.
Et virsikust jookseb verd, kui teda lõhki kistakse.
Kas sa arvad, et apelsinil pole valus,
kui su pöidlad tema lihas songivad?
Et tomatite ajud lõhkevad valutult?
Kartulid, elusalt kooritud ja keedetud
väikesed mullavähid.
Ära tule mulle ütlema, et see pole valus,
kui herneterad kubemekaunast välja rebitakse,
idudelt nahk nülitakse,
sibulaid lõigutakse, kapsal pea maha raiutakse.

Aiakühvel viska nurka,
kõblas langegu.
Niitmist tuleb mõista hukka!
Koitku vabaduse tund!

Selected Poems, 2006

HENK VAN KERKWIJK. Rijke lui

2010-11-04T18:21:00.004+02:00

RIKKAD INIMESED

„Rikkad inimesed ei peereta,” kinnitas
mulle onu. Seal ma istusin, täis
lapselikku imedeusku; ammuli sui
vaatasin maailma, mis pakkus

nii palju mõeldamatuid võimalusi.
Sosinal küsisin: „Kas päriselt?”
„Tuul puhub neist puhtalt läbi, nagu
tühjadest lubadustest ja katteta tšekkidest.”

Kohe nägingi seda. Otse mu silme ees
hakkas puhuma tuul: püsilokkidega, õlult
voogamas valge, sillerdav stoola.
Kuigi tal oli kiire, naeratas ta mulle

teiselt poolt tänavat.
Ja ei mingit haisu. Absoluutselt mitte mingit haisu.

Lof der Onschuld, 2008

RÉGIS BONVICINO. Não nada

2010-11-02T15:28:00.007+02:00

EI MIDAGI

Ei midagi ikkagi muud
ikkagi sama sarnast
veel vähem ikkagi muud
teda ennast mitte veel muud
samast surnud muust
tema keha sees lahus

Ikka veel sama kurrud
sisimas muudki mitte
armid liidavad
tätoveeringud hajutavad
pekstud antennid, tindi sees
muukillud muupilpad

Kinnitatud liblikas varjab
arme kehal

Outros poemas, 1993

MAMTA KALIA. After Eight Years of Marriage

2010-10-28T12:59:00.004+03:00

PÄRAST KAHEKSA-AASTAST ABIELU

Kui ma pärast kaheksa-aastast abielu
esimest korda vanematel külas käisin,
küsisid nad: „Kas sa oled ikka õnnelik?”
See oli absurdne küsimus
ja ma oleksin pidanud selle peale naerma hakkama.
Aga selle asemel hakkasin ma nutma
ja nuuksumiste vahele noogutasin.
Tegelikult oleksin tahtnud neile öelda,
et teisipäeval olin ma õnnelik.
Kolmapäeval olin õnnetu.
Ükspäev olin õnnelik hommikul kell kaheksa,
kõige õnnetum aga kell kaheksa viisteist.
Oleksin tahtnud neile rääkida, kuidas me ükspäev
kõik koos arbuusi sõime ja naersime.
Oleksin tahtnud neile rääkida, kuidas ükskord öö läbi voodis nutsin
ja üritasin enesele mitte viga teha.
Et kui peres on kaksteist inimest, polegi nii lihtne õnnelik olla.
Aga nad vaatasid minu kahte poega,
kes hüppasid ringi nagu noored kitsed.
Nende kortsus käed, löödud näod ja hallid laud
olid liiga tõelised.
Nii et ma neelasin kõik alla
ja naeratasin laialt ja rahuolevalt.

Poems '78, 1978

DUNYA MIKHAIL. Iraqis and Other Monsters

2010-10-26T16:46:00.004+03:00

IRAAKLASED JA MUUD KOLETISED

Nad on hirmsad.
Nende tumedad pead kõlguvad otsas.
Härjanahkades ja loomanahkades
uitavad nad mööda kõrbe,
mõõgad välkumas pärani silmis.
Lubadusi andes, ähvardades
või tiiba ripsutades
hõõruvad nad vuntse.
Tohutult tossu paiskub
nende hiigelsõõrmetest välja,
kerkides taeva poole.
Nad põrutavad nii kõvasti vastu maad,
et surnud ärkavad üles.
Nad elavad pimedas,
ilma vee ja elektrita.
Tolm on nende toit ja savi nende leib.
Nad ei maga ega puhka iialgi.
Neil on kummalisi kombeid –
sunniidid väidavad, et šiiitidel olevat saba;
šiiitidel on igaks juhuks taevavõtmed taskus,
kui peaks äkki surma saama;
kurdid pagevad mägedesse võitlema
ja dabkat tantsima;
kaldealased küsivad taevatähtedelt nõu;
assüürlased topivad juustesse sulgi,
sest see näitavat võitu kotka üle;
armeenlased tormavad kohe jõkke,
kui neile miski ei meeldi;
mandalased peavad pidu,
istudes kolm päeva kodus;
jeziidid austavad Kuradit
ja kummardavad rohelist salatit;
turkmeenid ootavad ikka veel
sultani tagasitulekut;
need iraaklased ja muud koletised
(päikseloojangu ajal,
kui relvade kõma vaibub)
võtavad karpidest harfid välja
ja mängivad kõik koos
neile, keda ei ole,
kuni hommikuni.

Banipal 38. Magazine of Modern Arab Literature, Summer 2010

JOÃO CABRAL DE MELO NETO. O ovo de galinha

2010-10-23T00:39:00.005+03:00

KANAMUNA

I

Silma silmis ühes tükis
loodud asi, muna.
Ühest ainukesest ainest,
üleni, tervenisti muna.

Sees ega väljas miskit pole,
sisemuseta, nagu on kivid:
üksainus sisemus: seest ja väljast
enese ümaruse ümber.

Ometi, kuigi silmale paistab
ta üksmeelse munana,
avastab teda kaaluv käsi,
et temas on midagi imelikku:

see raskus pole ju kivi moodi,
pole külm, hingetu, viljatu;
see on ju mõnus raskus, pungil,
täiesti elus, ei sugugi surnud.

II

Muna, lõpetatuse-ilmutus
igale silitajakäele,
otsekui eluaegse tööga
valmis voolitud.

Sama voolitus esemetes,
mida käsi teinud ei ole:
korallid, munakivid
ja kõik need skulptuursed vormid,

mille lihtsat kuju on lihvind
lõpmata liivapaberid
vette ja tuulde peidetud
skulptorikäte all.

Ja ometi muna, hoolimata
puhtast, viimistletud vormist,
ei asu mitte lõpus:
ta on algpunktis.

III

Puutumata munal
on alati oma vägi,
mis sunnib kõiki toasolijad
ennast vaos hoidma.

Seda on raske mõista,
kui mõelda selgele vormile,
mis munal ju on, ja ta ausale
lubjatud seinale.

Vaoshoitus, mida sisendab muna,
on küllaltki haruldast liiki:
nii tuntakse end revolvri ees,
aga ei tunta kuuli ees.

Nii tuntakse end millegi ees,
kus midagi muud veel on sees,
aga ähvardav pole see seesolek,
vaid väljatulek.

IV

Muna kättevõtmise puhul
võib alati jälgida üht rituaali:
ta võetakse üles ettevaatlikult,
pool-religioosse hoiakuga.

Võib muidugi väita, et ettevaatus
muna tõstmise juures
tuleb tavalisest hoolikusest,
kui mõni asi on täis.

Muna on aga suletud
oma hermeetilisse arhitektuuri,
tõstja teab seda ja talitab
reeglipärasel viisil:

ta liikumises on ujedust
või tähelepanelikkust,
peaaegu hardust, nagu oleks
tal küünlaleek käte vahel.

Serial, 1961

STEIN MEHREN. Oktober

2010-10-21T19:28:00.003+03:00

OKTOOBER

Hommik on pikal tühjal tänaval
üle maa laotunud. Kõnnime valguse
poole. Tänavapikkuste varjudega
Ma ei tea, kust tulevad bussid, kus
seisavad öösel trammid. Aga siis ilmub jälle
välja aeg. Oota, hüüan ma oma varjule
Õnnekangestus nagu põõsatäis varblasepalle
Valgus on nii selge et võiksime kiired
vihku köita ja turul maha müüa
koos suve ja sügise värvikimpudega
Kas kuskil peale Maa veel on elu
Iga päev läheb pisut külmemaks, pimedamaks
See, mis tuleb, peab tulema nüüd
kui päev tõuseb ja linnaväravad on lahti

Den siste ildlender, 2002

LARS SAABYE CHRISTENSEN. Mayday

2010-10-18T21:43:00.005+03:00

MAYDAY

nii palju mobiiltelefoniga mehi
pole ma kunagi varem näinud
nad seisavad ju peaaegu igal nurgal
kangialustes
peatustes
nad istuvad kohvikutes
ja pargis
puude all

tundub nagu suruksid nad
kaisukaru
kõvasti vastu põske
uskudes et see saab aru
kõigest mis nad räägivad

aga mina peaksin ju arvama
et nad ajavad kellegagi juttu

mõnikord mõtlen et ei tea
kas nad teineteisele ka helistavad

selles ma kahtlen
see oleks peaaegu liiga ilus
et tõsi olla

Den akustiske skyggen, 1993

NTOZAKE SHANGE. We Need a God Who Bleeds Now

2010-10-16T14:14:00.004+03:00

MEIL ON VAJA JUMALAT KELLE VERI VOOLAKS PRAEGU

meil on vaja jumalat kelle veri voolaks praegu
jumalat kelle haavad ei ole
mingi väike mehine kättemaks
mingi haletsusväärne järeleandmine alandlikkusele
kõrb millest issanda auks tuhises läbi kuivanud üdi

meil on vaja jumalat kelle veri voolaks praegu
kes laotaks oma lunaarse vulva & peseks meid mitut karva punasega
tihke & soojaga nagu tema hingeõhk
meie emad rebenevad et meid sisse lasta
see koht paiskub lahti
nagu meie veritsevad emad
planeet hingeldab leinab meie rumalust
kuu tõstab meresid
et teda hoida / et teda hoida
et paisuvaid mägesid kallistada / ma
ei ole haavatud ma voolan verest elusaks

meil on vaja jumalat kelle veri voolaks praegu
kelle haavad midagi ei lõpetaks

A Daughter's Geography, 1983

CHARLES BUKOWSKI. The Insane Always Loved Me

2010-10-14T10:31:00.006+03:00

hulludele olen ma ikka meeldind
ja ebanormaalsetele.
põhikooli ajal oli ikka nii
ja gümnaasiumi ajal
abituuriumi ajal
kolledži ajal
kõik äratõugatud
haakisid end minu
külge.
ühekäelised kutid
tõmblevad kutid
kõnehäiretega kutid
kutid, kelle silma peal
oli valge kae,
argpüksid
inimvihkajad
tapjad
piilujad
ja vargad.
vabrikutes oli ikka nii
ja ka pätielu ajal
ikka tõmbasin ma külge
äratõugatuid. nad
avastasid mu otsekohe
ja haakisid end kähku
külge. nii on
praegugi.
siin kandis on jälle
üks kes mu
avastas.
ta lükkab enda ees
ostukorvi
igasugu prahiga:
kingapaelad, murtud jalutuskepid,
tühjad kartulikrõpsukotid,
piimapakid, ajalehed, sulepeahoidjad...
„tere, mees, kuidas käsi käib?”
jään seisma ja me ajame
natuke juttu.
siis ütlen mina head aega
aga tema tuleb mulle ikka
järele.
kõnnime õllekatest
ja lõbumajadest mööda...
„ole hea mees
ja hoia mind kursis,
ma tahan teada
kuidas seis on.”
minu uus hulluke.
ma pole veel kordagi näinud
et ta kellegi teisega
räägiks.
ostukorv mu selja taga
kolksatab
siis kukub sealt
midagi maha.
kuni ta tegevuses on
astun nurgapealse
rohelise hotelli
peauksest sisse
lähen läbi halli
tulen tagauksest
välja
ja näen seal üht
täielikus õndsuses
sittuvat kassi.
ta vaatab mind
irvitades.

Love Is a Dog from Hell, 1990

PAAVO HAAVIKKO. Onko kukaan muu kuin ihminen olento

2010-10-10T15:22:00.005+03:00

Kas on veel mõni olevus peale inimese läbi ja lõhki halb kui on kala matused kui ta seda sööma hakkab, küsib ta, mis selle nimi on, eesnimi, ristinimi, perekonnanimi, kust see on pärit, mis erakonnast, number, aastaarv, ja kõike seda kuulnud olles ütleb kas see on hea või maitsetu kala, kui kala silmades kumab veel Uus Meremaa, see keset vett lamav naine, naelutab ta konna puu külge, tõmblevana, grillib konna ära, elavana, hoiab konn sütel kätt, sõnagi lausumata, ja seda nimetab ta konna vapruseks. Kas on veel keegi
peale inimese üksi nii abitu, liigina nii hävitatav. Öeldakse et sõda olevat halb. Ei, aga inimene on halb, halb ja halb. Selles halvas kastmes on ta veelgi halvem.

Viiniä, kirjoitusta, 1976

AMIR OR. El amor brujo

2010-10-08T18:20:00.004+03:00

EL AMOR BRUJO

Kuidas seda öeldagi? Oled talumatult lähedal,
oled vili, mis mu südames lõhkeb,
oled nimi, mida kannab tumm suu
nagu meri maa peopesas.
Ma puudutan ja kadestan oma kätt;
puudutades igatsen puudutust.

Selle liikumatu hetke õud
sa oled siin sees siin sees siin.
Siin põleb südametuli, jah põleb.
Süda ise alles põlemata.

Anthology of Contemporary Hebrew Poetry VII, 2006

GARY SNYDER. Mid-August at Sourdough Mountain Lookout

2010-10-04T18:54:00.004+03:00

AUGUSTI KESKPAIK SOURDOUGH’ MÄEL

Suitsuvine all orus
kolm päeva palavust pärast viiepäevast vihma
vaik helgib kuusekäbidel
kivide ja aasade kohal
uute kärbeste parved.

Ma ei mäleta enam asju, mida kunagi lugesin
mõned sõbrad, aga nad on linnades.
Joon plekktassist külma lumevett
vaatan alla lõputu kaugele
läbi vaikse hõreda õhu.

Riprap & Cold Mountain Poems, 1959

TOMAS TRANSTRÖMER. C-dur

2010-10-03T14:23:00.005+03:00

C-DUUR

Pärast armsamaga kohtumist kõndis ta mööda tänavat
ja lumi keerles õhus.
Kui nad veel teineteise kaisus olid,
tuli talv.
Öö helendas.
Ta kõndis kiiresti, sest oli rõõmus.
Linn lõppes.
Naeratavad möödakäijad –
kõik naeratasid, kraed üles keeratud.
Milline vabadus!
Ja kõik küsimärgid hakkasid laulma: Jumal on olemas.
Nii talle tundus.

Üks muusika rebis end lahti
ja kõndis pikkade sammudega
läbi tuiskava lume.
Kõik kulges aina C-tooni poole.

Üks võbelev kompass näitab C-suunda.
Tunnike ilma häda ja vaevata.
Küll oli kerge!
Kõik naeratasid, kraed üles keeratud.

Den halvfärdiga himlen, 1962

RÉGIS BONVICINO. Folhas

2010-10-01T20:16:00.004+03:00

LEHED

Mandragora emaslehed
mandragorad hetkel mil
taevasina täidavad
raisakotkad

veinist mahedamad
huuled
jaanuaripäike põletab
nahka

siilid tapavad rästikuid
salamandreid ja kaashäälikuid
numbrite
sambla all

(öeldakse ju
et öö
värv
ei viibi)

kameeleone
õõnsaid hirvekapju
lonkavaid sajajalgseid
teenelise paabulinnu saba

Ossos de Borboleta, 1996

ELIZABETH ALEXANDER. Feminist Poem Number One

2010-09-26T18:01:00.005+03:00

FEMINISTLIK LUULETUS NUMBER ÜKS

Jah, ma näen unenägusid, kus mind päästavad mehed:
minu isa, vend, abikaasa, ei keegi muu.
Eile öösel nägin unes, kuidas mu vend ja mees
sulasid ühte ja päästsid mu ära
rottidest kubisevast korterist. „Jookse!”
hüüdis ta, metsik sagin me kannul.
Ja siis läksime restorani lõunat sööma.

Mida tähendab olla printsess?
„Mina olen niinimetatud afroameeriklane,”
ütles vanaema alati, kui „rahvusvahelised sõbrad”
tema käest küsisid, kes ta on. Ta rulluisutas
diplomaatide alleele ja istus saatkonnatreppidel,
et kindel olla: nad kõik on kohal.

Mida tähendab olla printsess?
Mu abikaasa viib mind kell kuus hommikul
lennujaama, tunni tee kaugusel, siis sõidab koju
ja jälle tagasi, sest unustasin passi maha.
Mida tähendab olla prints? Ma küpsetan
maitsvaid, isuäratavaid toite oma mehe jaoks
ja kui ta tahab, toon toidu talle teleka ette.
Tema teeb mulle ka süüa. Mul on abikaasa.

Selles unenäos kohtume tädi Lucyga,
kes ootab lennukit „Abessiiniast”,
mis tooks ta armastatu koju. Minul ongi
abessiinia mees, ta on juba siin. Minul ongi
vanaema, kes tahtis maailma näha.
Mina olengi niinimetatud afroameerika printsess,
abielus aafrika printsiga,
me elame rotivabas korteris New Havenis,
see kõik, see kõik on koos ühe katuse all.

Antebellum Dream Book, 2001

FRANK O'HARA. On Rachmaninoff’s Birthday

2010-09-25T18:30:00.005+03:00

RAHMANINOVI SÜNNIPÄEVAL

Mul on nii hea meel et Larry Rivers
minust kuju tegi

ja nüüd kuulen et mu peenis on kõigi
noorte skulptorite kujude küljes kes seda
näinud on

Picasso peeniseta lamburi ja mõjutuste
asemel – sest kohal olla on parem kui
ära olla, kui teile meeldivad liialdused.

Ja minu ümber möllab kogu see muusika
mida kord sopaseks peeti

ja tänane päev piirab ümber meie
kahemõttelised lauad ja trükipaberi,
haigusestki nostalgilisem,

pehme nagu iseloom, melanhoolne
nagu külgetõmme,

pakkudes unenägude hukatuslikke nõuandeid.
Või on selleks juba liiga hilja?

Olen see, mida inimesed minust teevad – kui
nad aga oskavad ja tahavad. Minu keerukusi
mängida on hõlpus – see on nagu rapsoodia, või uus
maja.

Meditations in an Emergency, 1957

WILLIAM CARLOS WILLIAMS. The Last Words of My English Grandmother

2010-09-23T02:33:00.009+03:00

MINU INGLISE VANAEMA VIIMSED SÕNAD

1920

Tema haisva ja sassis
voodi kõrval, väikese laua peal
olid mõned mustad taldrikud
ja klaas piima –

Näos kortsud, peaaegu pime,
lamas ta ja norskas,
ärgates nõudis
vihaselt toitu

Andke mulle midagi süüa –
Mind näljutatakse –
minuga on kõik korras, ma
ei lähe haiglasse. Ei, ei, ei

Andke mulle midagi süüa
Lase ma viin su
haiglasse, vastasin ma,
ja kui terveks saad

võid teha mida tahad.
Ta naeratas, olgu,
teeme nii nagu sina ütled
ja pärast teen mida ise tahan –

Ai, ai, ai! hüüdis ta
kui kiirabi-mehed
teda kanderaamile tõstsid
Kas seda siis nimetadki

mugavaks äraolemiseks?
Tema vaim oli nüüd selge –
Ah, te noored inimesed
arvate, et olete nii targad,

ütles ta, aga tegelikult
ei tea te midagi.
Siis me hakkasime sõitma.
Teel möödusime

pikast jalakatereast.
Ta vaatas neid
mõnda aega
kiirabiauto aknast ja küsis:

Mis hägused
asjad need siuksed on?
Puud? Nojah, ma olen neist
tüdind, ja keeras pea ära.

The Broken Span, 1941

STIG LARSSON. Läs i alla fall den här raden!

2010-09-21T00:01:00.006+03:00

LOE KINDLASTI SEDA RIDA!

Loe kindlasti seda rida!
On neid, kes seda ei tee. Ma tean.
Ma tean: on neid, kes
seda ei tee! – Jajah, ma tean.

Kas sa ei usu, mis ma räägin? Kas sa ei usu mind
kui ma ütlen et
nii ongi? – Et on keegi
kes seda rida ei loe, kes just praegu
loeb seda luuletust,
aga mitte seda rida (või loeb ainult pool
võib-olla arvates
et see rida räägib „samast asjast” kui luuletuse pealkiri ja
tal on ju õigus, on ju õigus, just nii see ongi, oi miks
on seda nii raske mõista, oi ei – ei, no mis... misasi see siin on?)

Natta de mina, 1997

HAYAN CHARARA. Being Muslim

2010-09-20T00:05:00.005+03:00

MUSLIM

Isa, sa tõid ikka koju
õunakorve, maisitõlvikuid
ja nülitud jäneseid jäätükkide peal.

Ema, sa keetsid ikka läätsi,
kui isa telekast poksi vaatas,
seal kõlkusid mehed köiel
ja kolkisid teineteist halastamatult.

Kui hommikust sõime, rippus seinal
Muhammad Ali pilt, tema enda
autogrammiga. Sina, isa,

kummardasid teda, sa pigistasid
käe rusikasse, et olla tema moodi:
„Hõlju nagu liblikas, nõela nagu mesilane.”
Küll sulle meeldis muslim olla.

Isegi siis, kui sa viskit jõid.
Isegi siis, kui sa ema
veel ja veel kord pikali lõid.

Palvetagem. Päikese jumal.
Kuu jumal. Lehmade
ja äikese jumal. Naiste jumal.
Mesilaste jumal. Sipelgate ja ämblike,

luuletajate, häda ja viletsuse jumal.
Pliiatsi jumal, viigimarja jumal,
elevandi jumal.

Ta’ Ha’, Ya Sin, Sad, Qaf.
Kuula mind, minu isa jumal:
ta palvetas, aina palvetas, viis korda päevas,
ja ta oli vastik.

Banipal 38. Magazine of Modern Arab Literature, Summer 2010

NIKOLA MADZIROV. Dom

2010-09-18T21:01:00.004+03:00

KODU

Elasin kunagi linna taga
nagu tänavalatern, kus keegi
lampi ei vaheta.
Ämblikuvõrk hoidis seinu koos,
meie ühinend käte higi.
Kohmakalt müüriks laotud kivide metamorfoosides
peitsin sametist kaisukaru,
et teda unenäost päästa.

Hoidsin läve elusana ööl kui päeval,
tulles ikka ta juurde tagasi, otsekui mesilane,
kes tuleb ikka tagasi eelmise õie juurde.
Oli rahu, kui ma kodu maha jätsin:

hammustatud õunad polnud veel tumenenud,
kirjale kleepisin margi vana mahajäetud majaga.

Sünnist saati liigun rahulike ruumide poole
ja minu all on tühjused vangis
nagu lumi, mis ei tea, kas ta peaks maale
või õhule kuuluma.

Premesten kamen, 2007

IMTIAZ DHARKER. Its Face

2010-09-09T22:23:00.005+03:00

SELLE NÄGU

Naine läheb lennuki peale.
Just nii see juhtubki.
Vaiksel teel üks lind
kes ei laula enam. Just nii see kõlabki.

See rätik kuulub mu näole.
Kes ta ära kiskus?

Nägin sind sel päeval
justkui oleks aken katki läinud.
Terav, need servad võiksid lõigata
läbi riide ja naha.

Sa mässisid mu suu plastikusse
ja käskisid vabas õhus hingata.
Just selline tunne ongi.

Ma mäletan kangelasi.
Viigimarjad, datlid, üks mango.
See toit, sinu vaenlase toit.
Just nii see maitsebki.

See ei tule
lohmakalt maa seest välja.
See käib mööda
tuttava nimega tänavat.

The Terrorist at My Table, 2006

FANNY HOWE. In the Old Way

2010-09-05T16:51:00.008+03:00

Vana mets korjas vanal moel
oma varje ja oksi kokku

aga need ei läinud põlema
Need ei läinud põlema

tuha ja jää
ja praksatuste pärast

Oli punaste marjade kuu
ning õde ja vend

hoidsid kätest kinni ja jooksid
naerdes minema

Gone, 2003

CARLOS LÓPEZ DEGREGORI. Cuerpo en un tonel

2010-09-02T22:21:00.007+03:00

INIMKEHA TÜNNI SEES

Mees kasvatas tünni sees kuud
ja spermatilka ja juuksekarva

Kuu aega hoidis ta neid merevees
oodates lagunemist
või imet

Vaadake
rääkis ta sõpradele eile
pistke käsi vette
ja ärge uskuge midagi mida see puutub
või uskuge pikema jututa
Aga ettevaatust kehaga ta oskab juba liigutada
ta võib oma ainukese karva
teie sõrme ümber keerata

Las conversiones, 1983

TOR ULVEN. Jeg faller

2010-08-21T21:28:00.003+03:00

Ma kukun ja
kukun
alla läbi
iseenda
šahtide,
kiht
kihilt
läbi varemetes linnade
kus ainult üks magav vangivalvur
on veel alles,
läbi keele-eelsete elupaikade
ja koopaseinte kuhu esimene käsi
on jälje jätnud: sinu käsi.
Kukun. Kukun.
Põhjatu
ma siiski
ei ole.
Aga ka põhi
kukub. Ja kukkumine
kukub. Mitte kellelegi
ei jää
viimast
sõna.

Etter oss, tegn, 1980

A.K. RAMANUJAN. Poona Train Window

2010-08-16T01:27:00.005+03:00

POONA RONGIAKEN

Vaatan aknast välja.

Näen üht sittuvat meest
kahe kivi vahel, ja varest.

Joon oma rongiteed.
Värskelt oranžiks värvitud
kilomeetripost, mustade

numbritega.
Silmipimestav müra
ja järelmühin,
kui rong teisest mööda

kihutab, vastasakendes
kerkivad ja vajuvad
künkad, näod, tormavad
lapsed, heledad
juuksed punase turbani all.

Joon oma rongiteed.
Kolm naist, pea peal
korvid, ronivad aeglaselt
mööda mäenõlva
üles, üks küllakile
kaldu, tasakaalustades
hilist rasedust
nõlva ja korvi vahel.
Pühvlid peksavad
sabaga kärbseid.

Kuus kajakat: Tee
tumeneb nagu haige
reisija uriin.
Kuus kajakat vaikselt istumas,

rohu peal kuus värskelt
munetud muna, sees, peal, ligidal,
vesi. Näen üht sittuvat meest

kahe kivi vahel.
Mõtlen inimese

tuharate sümmeetriast.

Relations, 1971

RAYMOND QUENEAU. Il pleut

2010-08-10T16:56:00.003+03:00

SAJAB

Paduvihma paduvihma paduvihma paduvihma
vihma oi vihma oi vihma oioi! vihma oi vihma oi vihma!
vihmapiisku vihmapiisku vihmapiisku vihmapiisku
vihmavari oi vihmavari oioi paduvihmavari!
vihmavarjupiisku vihmavarjupiisku vihmapiisku
kapuutsid vihmakeebid ja vihmamantlid
küll see vihm on märg küll kastab kastab vihmavesi!
ja küll on mõnus küll on mõnus küll on mõnus
kui jalad on märjad ja juuksed on märjad
vihmast vihmapiiskadest ja paduvihmast läbimärjad
ilma varjuta veest ilma vihmavarjuta veest
jalavarjud on märjad ja juuksevarjud on märjad
enam lokki ei lähe enam lokki ei lähegi
selle vihmasaju pärast selle paduvihma pärast
vihmavarjutuse pärast vihmakeebituse pärast
vihmamantlituse pärast ja vihmavarjupiisatuse pärast
juuksed lahti vihma käes lahti vihma kätte valla

Les Ziaux, 1943

MARILYN HACKER. And Here We Are

2010-08-08T13:55:00.006+03:00

Ja siin me oleme, või pigem, siin ma olen;
pohmell, pea valutab, unetus.
Kell lööb neli. Keeran end selili.
Pool viis. Viis. Autod sõidavad märgade rataste sosinal
Thamesi poole. Olen Londonis olnud juba
kaksteist tundi. Hakkab valgeks minema.
Tõusen istukile, võtan märkmiku, üritan kirja panna
kümme põhjust, miks ma ei peaks sinuga enam kohtuma.
Esiteks: sa teed mulle haiget; Teiseks: sa paned seda valu mulle
pahaks; Kolmandaks: selle asemel süütan sigareti,
toetun vastu seina ja suitsetan,
mõeldes, kui palju on mind voodist välja tõugatud
ja oi kui halb mul siis oli. Kui ma seda väsinuna kirjutan,
kahvatuvad kardinad ja siis ma magan kogu hommikupooliku, kurnatult.

Separations, 1976

D.A. POWELL. you don't have syphilis. the doctor says

2010-08-05T01:32:00.003+03:00

TEIL EI OLE SÜÜFILIST. ÜTLEB ARST

teil ei ole süüfilist. ütleb arst
teil ei ole hepatiiti. ütleb ta
teil ei ole suhkruhaigust. ütleb arst

kolestorool on korras. vererõhk
hea. ta ütleb et teil on väga head refleksid
arst ütleb kõike seda. tema on arst

ta ütleb aga halbu uudiseid on ka. ta lihtsalt
ütleb: aga halbu uudiseid on ka
pea meeles, mitte päris arst vaid abiarst

Lunch, 2000

OCTAVIO PAZ. Un día de tantos

2010-08-04T13:44:00.004+03:00

ÜKS PALJUDEST PÄEVADEST

Päikeste üleujutus
kuigi me midagi ei näe näeme kõike
Kaaluta kehad hõre maa
kas kerkime või vajume?

Su keha on teemant
kus sa oled?
Kadusid oma kehasse

See tund on vaikne välk ilma küünisteta
lõpuks oleme kõik vennad
täna võiks üksteisele tere õhtust öelda
kuni kõik mehhiklased on õnnelikud
ja välismaalased ka

Autod igatsevad rohtu
Tornid kõnnivad
aeg jäi seisma
Üks silmapaar ei jäta mind
nad on ahhaatrand lubjaks põlenud lõunas
nad on vihavärvi meri kaljude vahel
nad on juuni pöörasus ja mesilastest mantel

Päike taevane lõvi
sina kes vaatad teda
vaata mind
Iidol kes ei vaata kedagi
vaata meid
Taevas pöörleb ja vaheldub ja jääb ikka samaks
kus sa oled?
Mina olen üksi vastu päikest ja inimesi
sina oled keha olid valgus sa ei olegi midagi
Kord kohtan sind veel ühe teise päikese käes

Õhtu jõuab
mäed kasvavad
Täna ei loe keegi ajalehti
kontorites poolharkis jalu
joovad tüdrukud kohvi ja lobisevad
Teen laualaeka lahti
täis rohelisi tiibu
täis kollaseid kattetiibu
Kirjutusmasinad kirjutavad ise
väsimatult ühtsama kuuma silpi
Päike luurab pilvelõhkujate taga
on kannibalikallistuste tund
Pikkade küünte öö
milline metsikus meenunud silmades!
Enne minekut
süütab päike kõik vormid põlema

Salamandra, 1962

ARJEN DUINKER. Alle hoeken zijn naakt

2010-08-01T22:35:00.004+03:00

Kõik nurgad on alasti.
Kõik sõnad on alasti.
Córdobas on üks nurk, kuhu mehed kusevad,
kui neil on kõht õllest punnis,
nad ähivad kergendusest,
silmad poolkinni.

Siukene nurk on ka teil Lissabonis,
isegi Tejo pealt puhuv tuul
ei saa seda puhtaks.
Olen seal seisnud ja vaadanud,
imestades, kui alasti on see nurk.

Rõdu pealt lõuati: "Mis sina siit otsid?
Noormees, see on väga eriline nurk.
Iga aasta viis laipa! Vaata et on vaadatud,
ja mine ära koju.
Mine ära koju."
Naine rögistas ja sülitas vägevalt.
Ja mina, katsudes et tulema saan,
imestasin, kui alasti on see nurk.

Losse gedichten, 1990

TOR ULVEN. Sandstorm

2010-07-28T22:37:00.005+03:00

LIIVATORM

Kell on juba kümme tundi vanem. Kuumus
sulatab värviliste lindude silmad üles ja need voolavad
vaigust jõkke. Ebajumala öisel võrkkestal
sähvatab üks noova
ja paokil huuled suruvad end vastu viimast tõkestavat klaasi
nagu vihmamärjad tiivad kõrbes
kus õitseb välk. Üks rüüstaja näoga laps
mängib maailmapõlengu esimese sädemega.

Skyggen av urfuglen, 1977

BRIAN PATTEN. Hair Today, No Her Tomorrow

2010-07-26T16:15:00.006+03:00

ÜKS KARV

„Käisin üleval,” ütles ta.
„Kas tõesti?” ütlesin mina.
„Leidsin karva,” ütles ta.
„Karva?” ütlesin mina.
„Voodist,” ütles ta.
„Juuksekarva?” ütlesin mina.
„See ei ole minu oma,” ütles ta.
„Musta karva?” ütlesin mina.
„Musta jah,” ütles ta.
„Kohe seletan,” ütlesin mina.
„Siga,” ütles ta.
„Mitte päris,” ütlesin mina.
„Ma lähen nüüd,” ütles ta.
„Palun ära,” ütlesin mina.
„Ma vihkan sind,” ütles ta.
„Tõesti või?” ütlesin mina.
„Muidugi,” ütles ta.
„Aga miks?” ütlesin mina.
„Must karv, taipad?” ütles ta.
„Sellest on küll kahju,” ütlesin mina.
„Eks räägime tõtt,” ütles ta.
„Kas pean üles tunnistama?” ütlesin mina.
„Eks mina ka,” ütles ta.
„Mis sina ka?” ütlesin mina.
„Kellegi teisega,” ütles ta.
„Oh jumal,” ütlesin mina.
„Vot nii!” ütles ta.
„Nojah siis,” ütlesin mina.
„Arva kellega?” ütles ta.
„Ära ütle,” ütlesin mina.
„Ütlen küll,” ütles ta.
„Sinu sõbraga,” ütles ta.
„Kurat küll,” ütlesin mina.
„Ja tema sõbraga,” ütles ta.
„Temaga ka?” ütlesin mina.
„Ja kõigi teistega,” ütles ta.
„Issand jumal,” ütlesin mina.

„Mis see siis on?” ütles ta.
„Misasi?” ütlesin mina.
„See hääl?” ütles ta.
„Üleval?” ütlesin mina.
„Jah,” ütles ta.
„Uus kass,” ütlesin mina.
„Kass?” ütles ta.
„Must kass,” ütlesin mina.
„Must?” ütles ta.
„Pikakarvaline,” ütlesin mina.
„Oo ei,” ütles ta.
„Oo jaa,” ütlesin mina.
„Kurat küll!” ütles ta.
„Head aega,” ütlesin mina.

„Ma valetasin,” ütles ta.
„Valetasid?” ütlesin mina.
„Loomulikult,” ütles ta.
„Minu sõbra kohta?” ütlesin mina.
„J-jah,” ütles ta.
„Aga need teised?” ütlesin mina.
„Ohh,” ütles ta.
„Imelik lugu,” ütlesin mina.
„Annad andeks?” ütles ta.
„Loomulikult,” ütlesin mina.
„Jään?” ütles ta.
„Palun ei,” ütlesin mina.
„Aga miks?” ütles ta.
„Ma valetasin,” ütlesin mina.
„Mis sa valetasid?” ütles ta.
„Tead, see uus kass,” ütlesin mina.
„See kass on valge,” ütlesin ma.

Selected poems, 2007

CHARLES BUKOWSKI. A Love Poem

2010-07-24T17:45:00.008+03:00

ARMASTUSLUULETUS

kõik naised
kõik nende suudlused
kuidas nad kõik omamoodi armastavad ja
räägivad ja vajavad.

nende kõrvad neil kõigil on
kõrvad ja
kõrid ja kleidid
ja kingad ja endised
abikaasad.

enamasti
on naised väga
soojad nad meenutavad mulle
röstsaia võiga kus või
on saia sisse
sulanud.

nende silmis on üks
pilk: neid on
petetud neid on
lolliks tehtud. ma päriselt ei teagi mida
nende heaks
teha.

olen
keskmine kokk hea
kuulaja
aga ma ei õppinud kunagi
tantsima – mul oli siis suuremate
asjadega tegemist.

aga olen nautinud nende erinevaid
voodeid
sigarettide suitsetamist
lagede
vahtimist. ma polnud õel ega
ebaõiglane. ainult
üks õpilane.

ma tean et neil kõigil on need
jalad ja paljajalu astuvad nad üle põranda
pimedas vaatan nende arglikke
tagumikke. ma tean et ma meeldin neile, mõni isegi
armastab mind
aga mina armastan väga
väheseid.

mõned annavad mulle apelsine ja vitamiinitablette
teised räägivad vaikse häälega
oma lapsepõlvest ja isadest ja
maastikest; mõned on peaaegu
hullud aga ükski neist pole
tähendusetu; mõned armastavad
hästi, teised mitte nii
hästi; need kes on seksis parimad pole alati
parimad muudes
asjades; kõigil on omad piirid nagu ka minul
on piirid ja me tabame
teineteist
kiiresti.

kõik naised kõik
naised kõik
magamistoad
tekid
fotod
kardinad, see on
nagu kirik ainult et
mõnikord on siin ka
naeru.

need kõrvad need
käed need
küünarnukid nende silmade
pilgud, õrnus ja
tahtmine mind on
hoitud ma olen
hoidnud.

War all the time, 1984

OCTAVIO PAZ. Golden Lotuses

2010-07-21T18:37:00.005+03:00

GOLDEN LOTUSES

Sassis aiad,
mõisa mõõtu maja.
Palju tühje tube,
palju tundmatute kuulsuste
pilte.
Seintel ja närtsinud siidil
mussooni tuulekeeriste
tumelillad sõrmejäljed.
Luksus ja tolm. Leitsak, leitsak.
Selles majas elab heledapäine naine.
Selles naises elab tuul.

Ladera este, 1969

TOR OBRESTAD. Klokka er 23.30

2010-07-18T00:16:00.003+03:00

KELL 23.30

Pääsukesed selles vaikses õhtus
Pääsukesed selles troopilises öös
Pääsukesed vastu seda öötühja taevast
üle mere. Putukad ümber maja
kus me elame. Ei midagi muud

Mimosa Myosotis Rosmarin, 1994

MAGLI ELSTER. Kastanjen

2010-07-14T01:12:00.003+03:00

KASTAN

Olen üks poolik kastanikoor
roheline, pehmete okastega.
Kannan üksi seda pruuni kastanit
heledat ja sooja, valgete varjudega
unenägu ja mängu, ümarat rõõmu.
Nüüd olen ma üksi ja see poolik koor
on minu pruunis hobuseheledas unenäos nii alasti –
tule ja heida üle selle pooliku rohelise koore
ise ka pooleldi roheline, tugevate pehmete okastega.
Koos peidame ära rõõmu, ümara ja sooja –
ja keegi ei näe muud kui tervet kastanit
terve koorega, võluvat nagu
see roheline maailm ümberringi,
ümaram kui maailm, üksikum kui tähed.

Med hilsen fra natten, 1953