CAROLINE HARTGE. Elektrische Balladeske

ELEKTRILINE BALLADESK

Väikesi rattaid kukub su suust
kui räägid.
Ja mutreid ja narde ja kruvikesi.
Kilks.
Kõlks.
Kaneeli sisse.

Ja sinine. Ja taevakivi.
Su silmad on nagu kaugtuled
ultramariinsete klaaside
taga.
Ja oliiviõli ja banaanikarri.
(Ei mingit seesamikastet.)
Linnaväravad pandi kinni.

Su hambad on nagu majad kuskil tagahoovis
maal. Valgeks pügatud mäel. Risti. Ja põiki.

Väikesed üleskeeratavad kalad on ümber su kaela
ja jahutavad:
ookerkäed, ambrakäed, peenmehhaanilised.

Ja niidud täis liiliad seal kus sa käid.
Nagu too suuresilmne. Nagu too tüdruk.

Ja rooste, ja kuldne, ja kardemon.

Totem, 1996

MOHAMMED DIB. La Chinoise

HIINATAR

Hiinas oskab iga lapski
hiina keelt rääkida.
Mis ma siin veel ootan?

Kui sinna tahan jõuda, pean igatahes
mööda Siiditeed minema.
Siis ma igatahes näen, kuidas
seda siidi tehakse, neid siidiusse.

Issand, me pole ju hiinlased, ometi
on meil täitsa head siidi, aga
hiina keelt meil ei räägita,
eks ole. Ikkagi lähen sinna.

Ja ma näeksin nende silmi.
Väikesed hiinlased on ju nii ilusad
oma hiina silmadega. Ja mitte keegi
ei räägiks minuga, suured ka mitte.
Mis võiks veel ilusam olla.

Iga neljas inimene maailmas
on hiinlane. Ja meid ongi peres
neli, see ju sobib.
Kas mina olengi meie pere hiinlane?
Issand, tee, et ma oleksin.

Poésies, 2007